“Esimese 2 tunni jooksul kukud keskmiselt 47 korda. Ja siis sa seisad. Ja mõistad midagi.”
Meie kultuuris on ebaõnnestumine häbi. Koolisüsteem mõõdab edu hindega, mitte katsetega. Tööl karistatakse vigu, mitte ebamugavaid küsimusi. Me oleme kasvanud üles ideega, et ebaõnnestumine tähendab midagi sinu kohta.
Mina ei nõustu sellega.
Mida surfamine sulle esimesel päeval õpetab.
Laine tuleb. Sa oled laual. Sa proovid püsti tõusta. Sa kukud. Vahet pole, mis surfialaga sa tegeled- kõik on pm sama.
Laine ei näe, kui hea sa tegelikult oled. Tal ei ole arvamust sinu kohta. Ta lihtsalt on. Ja selles on midagi sügavalt vabastavat.
Sa kukud ilma, et keegi hindaks. Sa püüad uuesti ilma et keegi nuriseks. Ja kui sa lõpuks seisad püsti laual — isegi kasvõi 2 sekundit— sa tead, et see on väga hea tunne. Mitte hindega antud. Mitte kellelegi tõestatud. Sinu võit- sa tegid selle ära.
Miks see õppetund kestab kauem kui surfilaager.
Inimesed, kes on surfamist õppinud, räägivad sellest sageli aastate pärast. Mitte tehnikast. Vaid sellest hetkest, kui nad mõistsid, et kukkumine on osa protsessist. See on kõige olulisem osa selle juures (loe ridade vahelt).
Et ebaõnnestumine ei ole vastupidine edule. See on tee sinna.
See on õppetund, mida koolid ei anna. Mida PowerPointi slaidid ei anna. Mida ainult kogemus — päris, kehaline, lainetel annab. Seda on raske võibolla mõista, kui sa pole proovinud.
Mida see tähendab täiskasvanuna.
Mõtle viimase kuue kuu peale. Mitu korda sa proovisid midagi uut, teadmata tulemust? Mitu korda lubad endal olla alustaja?
Surfamine ei ole ainult spordiala. See on treening (vaimne ja füüsiline ning mentaalne). Treening selleks, kuidas olla inimene selles maailmas, kus asjad ei lähe alati plaanipäraselt. EI PEAGI MINEMA ja see on ok. Tähtis on protsess, naudi seda 100-ga.
Tule proovi. Kukkumine on lubatud — tegelikult on see kohustuslik. → https://surfmaster.ee/surfikoolitus/
Autor: Risto Kõrgemägi