Surf, aju ja oskus uuesti voolama õppida.
On üks mõte, mis on mind viimastel aastatel saatnud – nii elus kui vees, nii vaiksetel hetkedel kui ka tugeva tuule ja lainete keskel: me muutume selleks, millest me keeldume lahti laskmast. See ei ole lihtsalt ilus lause või inspireeriv mõte, vaid midagi, mida olen pidanud päriselt läbi elama, tunnetama ja samm-sammult enda sees lahti harutama.
Mul oli kunagi tunne, et kogun arme – mitte ainult kehal, vaid ka peas. Nagu hoiaks alles kõiki neid hetki, kus midagi läks valesti. Iga kukkumine, iga ebaõnnestumine, iga olukord, kus ma tundsin, et kaotasin kontrolli. Mitte selleks, et nendesse kinni jääda, vaid justkui selleks, et tõestada endale, et see kõik oli päriselt. Et see ei olnud kujutlus, et see oli kogemus, millest tuli õppida.
Ja ausalt – sellel oli oma põhjus. Kui sa oled kogenud valu, siis aju tahab seda mäletada. Ta tahab sind kaitsta. Ta tahab, et sa ei satuks enam samasse olukorda. Aga mingi hetk sain aru, et tekib kummaline paradoks. Kui hoiad valust kinni, siis see justkui õigustab sinu lugu. See annab tähenduse, selgituse, isegi identiteedi. Aga ühel hetkel muutub valu ise sinu looks. Ja siis ei ole see enam asi, millest õppida – see on asi, mille sees sa elad.
Ja siis sa ei liigu enam edasi.
See arusaam ei tulnud korraga. See tuli läbi kogemuse, läbi vaiksete hetkede, läbi ausate vestluste iseendaga. Ja seda mõtet aitas mul sügavamalt mõista Faith G. Harperi raamat “Aju lahtisõlmimine”, kus ta räägib väga lihtsas, aga samas tabavas keeles sellest, kuidas meie aju tegelikult toimib. Ta ütleb, et aju ei hoia kinni valust selleks, et meid karistada, vaid selleks, et meid kaitsta. See on oluline vahe.
Kui oled kogenud midagi rasket – olgu see füüsiline trauma, emotsionaalne pinge või lihtsalt olukord, kus tundsid, et kaotasid kontrolli – siis aju salvestab selle kogemuse mustrina. Järgmine kord, kui sarnane olukord tekib, aktiveerub see muster automaatselt. Probleem on aga selles, et aju ei tee vahet päris ohul ja vanal mälestusel. Ta reageerib samamoodi.
Ja just siin tulebki mängu surf.
Surf on minu jaoks olnud rohkem kui sport. See on olnud peegel. Iga kord, kui lähen vette, võtan kaasa mitte ainult oma keha, vaid ka oma mõtted, oma tunded ja oma varasemad kogemused. Kui oled kunagi saanud korralikult lainega vastu pead, kaotanud kontrolli või tundnud hirmu vee all, siis järgmine kord, kui sa sinna tagasi lähed, ei ole sa enam sama inimene. Sinu keha võib olla valmis, aga pea hoiab tagasi- sa oled saanud trauma 🙁
Sa hakkad mõtlema. Sa hakkad kahtlema. Sa hakkad ennast kaitsma.
Ja just siis, kui sa hakkad liiga palju mõtlema, kaob voolavus. Kaob see tunne, mille pärast me üldse vette läheme. Liikumine muutub jäigaks, reaktsioonid aeglaseks ja kukkumine on peaaegu paratamatu. Mitte sellepärast, et sa ei oska, vaid sellepärast, et sa hoiad kinni millestki, mis on juba ammu möödas. Astu vastu oma hirmudele ja tegele sellega, see aitab hirmusid lahustada ja loob uusi meeldivaid ühendusi sinu ajus- nimetame seda nii.
Siin ma sain aru, et valu on tõesti õpetaja. Aga ta ei ole mõeldud elama sinu sees. Ta tuleb, annab sulle õppetunni ja liigub edasi. Küsimus on selles, kas sina liigud temaga kaasa või jääd teda kinni hoidma.
Sa võid tunnistada, et oli raske. Sa võid ausalt öelda, et see tegi haiget. Sa võid võtta selle kogemuse ja õppida sellest. Aga sa ei pea sellest oma identiteeti ehitama. Sa ei pea olema see inimene, kes defineerib ennast läbi oma valu- unusta ära, lõpeta see lollus nüüd ja kohe.
Mina olen seda teekonda läbi käinud nii füüsilisel kui vaimsel tasandil. Füüsiline trauma on midagi, millega olen oma elus päris palju kokku puutunud. Ma tean, mida tähendab taastumine, valu, järjepidevus ja uuesti alustamine. Aga see, mis toimub peas, on midagi palju sügavamat ja salakavalamat. See võib jääda kinni palju kauemaks.
On olnud hetki, kus tundsin, et olen justkui kinni jäänud. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt ja tegin seda pikka aega. Nagu oleks mingi nähtamatu pidur peal. Ühe jalaga annad gaasi, aga teine jalg surub tugevalt pidurile, kujutate ette seda tunnet? Ja alles siis, kui hakkasin teadlikult tegelema oma mõtete, oma reaktsioonide, emotsioonidega ja oma närvisüsteemiga, hakkasid asjad muutuma.
See ei tulnud läbi ühe suure muutuse, vaid läbi väikeste sammude. Läbi teadliku hingamise, liikumise, looduses olemise, meditatsiooni. Läbi selle, et õppisin märkama, mis minu sees toimub, mitte automaatselt reageerima. Läbi selle, et lubasin endal uuesti proovida, isegi kui peas oli hirm ja ebakindlus.
Surfis tähendab see väga selgelt ühte asja – sa pead minema tagasi vette, alistuma ja usaldama iseennast. SEE ONGI VÕTI.
Sa ei saa õppida laineid sõitma kaldal passides. Sa ei saa lahti lasta hirmust, kui sa väldid olukorda, mis selle hirmu tekitas. Aga sa saad minna tagasi teistsuguse teadlikkusega. Sa saad minna tagasi, teades, et see, mida sa tunned, on normaalne. Ja sa saad valida, kas sa usaldad oma keha ja oma kogemust või oma hirmu.
Kui ma olen vees ja tunnen, et pea genereerib jälle mingit jama, siis toon ennast tagasi lihtsate asjade juurde. Hingan. Tunnetan vett enda ümber. Keskendun liikumisele, mitte tulemusele. Ja iga kord, kui ma lasen natuke rohkem lahti, tuleb tagasi see, mida me kõik tegelikult otsime – vool.
See sama kehtib elus laiemalt.
Võib-olla on nii, et asjad, millest me ei suuda lahti lasta, on meist juba ammu lahti lasknud. Need olukorrad, need inimesed, need hetked – need on läbi. Aga meie hoiame neid veel alles. Me oleme lihtsalt viimased, kes sellest aru saavad.
Ja võib-olla ei olegi küsimus selles, kuidas kõike lahti lasta korraga. Võib-olla piisab sellest, kui iga päev lased natuke lahti. Ühest mõttest. Ühest hirmust. Ühest loost, mida oled endale korduvalt rääkinud.
Surf õpetab seda väga ausalt. Ta ei valeta. Ta ei lase sul peitu pugega ja ingnoreerida. Ta näitab sulle täpselt, kus sa hoiad kinni ja kuidas sa usaldad ennast. Ja iga laine on uus võimalus, uus katse liikuda edasi.
Kui see mõte sind kõnetab, siis tea – sa ei ole ainus. Me kõik kanname midagi kaasas. Aga see ei tähenda, et peame seda igavesti hoidma.
Lahti laskmine ei tähenda unustamist.
See tähendab edasi liikumist.
Ja vahel algab see lihtsalt sellest, et astud uuesti vette.
Raamat, mis aitas mul seda sügavamalt mõista, on
“Unfuck Your Brain” – Faith G. Harper
(ee k: “Aju lahtisõlmimine”)
https://www.amazon.com/dp/1621063046
https://rahvaraamat.ee/p/aju-lahtisõlmimine/ (eestikeelne versioon)
Autor: Risto Kõrgemägi