fbpx

Kuidas kõik algas 2022 aastal.

Kuidas kõik ikkagi algas?

Paljud külalised on Ranna Surfikülas küsinud minu ja Riho (surfiküla omanik) käest, kuidas see kõik algas. Jagan seda lugu läbi enda nägemuse ja mälestuste põhjal.

  1. aasta alguses juhtus minu elus mitmeid keerulisi sündmusi, mis mu elu täielikult muutis. Esiteks kaotasin ma töö, mis mulle väga meeldis. Teiseks juhtus minuga raske õnnetus, mille tagajärjel murdusid mõlemad kannaluud. Usun, et valus oli rohkem, kui piltlikult öeldes mu elu lihtsalt purunes. Kuid ilmselt oli saatusel minuga teised plaanid. Ei tahaks siin hakata kurbadele detailidele keskenduma, sest tegelikult tahan jagada lugu VÕIMALUSEST, mis mulle avanes.

Jah, see on raske, kui oled haiglas ja hiljem kodus ratastoolis ning kõik, mida arvasid, et elus veel teha saad, on korraga küsitav. Kuidas minna edasi, kui kõik on pea peale pööratud? Füüsiline, vaimne ja emotsionaalne taastumine oli tõsine katsumus. Aga täna saan selle loo kirjutada tänu sellele, et olen paranenud ja liigun edasi.

Kodus olles, haavu lakkudes, hakkasin otsima võimalusi, kuidas oma elu uuesti üles ehitada. Surfamine ja surfitöö olid ikka veel minu kirg ja kuna mul oli aega mõelda, otsustasin uurida, kas Eestis on mingeid surfamise töövõimalusi. Helistasin sõpradele, tuttavatele ja ka võõrastele, kuni jõudsin vana hea lohesurfi sõbra, Riho Teigari juurde.

Riho oli just Hispaaniast tagasi tulnud, kus ta oli talve veetnud surfates ja puhates oma matkabussis. Ta rääkis mulle rõõmsalt, et oli ostnud Suurerannas, Hiiumaal krundi ja plaanib hakata sinna surfiküla rajama. Ma olin muidugi kuulnud Suureranna surfirannast, sest 10 aastat tagasi korraldasime seal koos surfilaagri. Telefoni kõne lõpus ütles Riho, et kui mul on aega, siis võiksime Suurerannas kohtuda ja koostööd arutada. Mõtlesin mõned päevad ja siis sõitsin Hiiumaale. Vahepeal olin ratastooli vahetanud karkude vastu, seegi oli juba samm edasi. 😉

Täpselt ei mäleta, aga aprilli alguses 2022 kohtusime Rihoga Suurerannas. Riho plaan oli pakkuda suvel majutust glamping-tüüpi telkides. Mina tahtsin omalt poolt jagada oma 10 aasta pikkust surfikogemust ja õpetusi. Surfikülas polnud tol hetkel mitte midagi – ainult unikaalne asukoht ja rand. Meie jaoks oli see suur väljakutse: ehitada surfiküla nullist üles kiiresti, sest suvi oli juba ukse ees. Mul ei olnud kaotada midagi, kuna olin juba pea kõik kaotanud. Tundus, et nüüd saab vaid paremaks minna.

Otsus oli tehtud. Asusime tegutsema.

2022. aasta jaanipäevaks avasime ametlikult Ranna Surfiküla uksed. Küsimusele, kas ehitasime kõik loetud ajaga valmis, vastus on – EI, aga meil oli olemas kõik, mis eluks ja tegevuseks vajalik. See oli meie jaoks kõige olulisem.

Tahan tänada kõiki, kes olid abiks surfiküla ülesehitusel. Teie panus on hindamatu.

Ma mäletan täpselt avamisepäeva ja seda tunnet, mis mul oli. Seda on raske sõnadesse panna. Väga palju oli ära tehtud, kuid tegelikult ootas meid veel suurem töö ees.

Sellest, mis edasi juhtus, jõuan veel kirjutada.

Lisan video surfikülast 2022 aasta kevadel https://www.youtube.com/watch?v=