Mida meri, tuul ja elu on mulle õpetanud.
Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõistan, et inimene otsib tegelikult väga lihtsaid asju. Rahu. Kohalolu. Tunnet, et sa oled elus päriselt olemas. Tunnet, et sa ei jookse kogu aeg kuhugi, vaid koged elu hetkes.
Aga paradoksaalsel kombel liigub tänapäeva maailm täpselt vastupidises suunas. Kõik on kiirem. Rohkem infot. Rohkem müra. Rohkem võrdlemist. Rohkem survet olla midagi või keegi. Ja selle kõige keskel kaob inimesel sageli kontakt iseendaga ära.
Mina olen selle kontakti leidnud läbi looduse, mere ja surfamise.
Mitte kohe. Mitte teadlikult. Aga aasta-aastalt aina rohkem.
Hiljuti lugesin Don Miguel Ruizi raamatut „Neli kokkulepet“ VAATA SIIT See on lihtne raamat, aga väga sügav. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda rohkem sain aru, et tegelikult olen ma paljusid neid mõtteid kogenud juba aastaid läbi surfamise ja elu enda. Ma lihtsalt ei olnud neid niimoodi sõnastanud.
Surf õpetab inimesele väga kiiresti ühe asja selgeks – sa ei kontrolli kõike.
Sa võid planeerida, valmistuda ja mõelda, aga lõpuks otsustab loodus. Tuul, meri ja ilm ei küsi sinu plaanidest midagi. Ja mingis mõttes on see tohutult vabastav. Kui inimene lõpetab kõige kontrollimise, hakkab ta lõpuks päriselt kohal olema.
Ruizi esimene kokkulepe ütleb: ole oma sõnades laitmatu.
Mida rohkem ma elu jälgin, seda rohkem näen, kui palju inimesed ennast oma mõtetega lõhuvad. Kui palju on sisemist kriitikat, võrdlemist, hirmu ja negatiivset enesejuttu. Inimene võib väljast tunduda tugev, aga tema sees käib pidev sõda iseendaga.
Surf õpetab siin midagi väga huvitavat. Kui sa oled vees, ei ole sul aega ennast lõhkuda. Sa ei saa korraga olla hetkes ja samal ajal pidada peas lõputut sisemist vaidlust. Kui laine tuleb või lohe liigub, pead sa olema kohal. Ja mida rohkem kohal sa oled, seda vaiksemaks muutub müra sinu peas.
Ma olen seda ise kogenud sadu ja sadu kordi.
On hetki, kus sa liigud vee peal ja järsku kõik kaob ära. Ei ole enam eilset ega homset. Ei ole probleeme. Ei ole rolle. Ei ole seda tunnet, et pead kellelegi midagi tõestama. On ainult hetk. Sina, loodus ja täielik kohalolu.
See on üks põhjuseid, miks ma usun, et surf ei ole lihtsalt sport. See on tööriist inimese sisemise seisundi muutmiseks.
Ruizi teine kokkulepe ütleb: ära võta midagi isiklikult.
See on tänapäeva maailmas eriti oluline. Inimesed solvuvad kiiresti. Võtavad teiste arvamusi liiga tõsiselt. Elavad pidevalt selles, mida keegi neist mõtleb. Ja selle tõttu tehakse väga vähe päriselt julgeid otsuseid.
Ma olen oma elus pidanud õppima sama asja. Kui sa ehitad midagi oma moodi, siis alati leidub inimesi, kes ei mõista. Mõni arvab, et sa unistad liiga suurelt. Mõni ütleb, et see ei tööta. Mõni vaatab kõrvalt skeptiliselt.
Aga meri õpetab hästi kiiresti, et lõpuks ei loe kõrvaline müra. Loeb see, kuidas sina ennast tunned. Loeb see, kas sa liigud kooskõlas iseendaga.
Surfmaster ei sündinud lihtsalt soovist õpetada surfamist. See sündis soovist luua keskkond, kus inimesed tunnevad ennast päriselt hästi. Kus lapsed saavad olla loovad ja julged. Kus täiskasvanud saavad korraks peatuda ja hingata. Kus inimesed tunnevad jälle ühendust looduse, teiste inimeste ja iseendaga.
Ja mida rohkem aastaid möödub, seda rohkem saan aru, et inimesed ei otsi tegelikult ainult tegevust. Nad otsivad tunnet.
Tunnet, et nad on kohal.
Tunnet, et nad elavad päriselt.
Ruizi kolmas kokkulepe ütleb: ära tee oletusi.
See on midagi, mida ma näen iga päev. Inimesed kardavad proovida, sest nad eeldavad juba ette, et nad ei saa hakkama. “Ma olen liiga vana.” “Ma ei ole piisavalt sportlik.” “Ma ei julge.”
Aga väga sageli kaob see hirm ära kohe, kui inimene teeb esimese sammu.
Ma olen näinud sadu lapsi ja täiskasvanuid, kes alguses kardavad vett, kardavad kukkuda või kardavad ebaõnnestuda. Ja siis ühel hetkel nad proovivad. Ja midagi muutub nende sees.
See hetk, kui inimene ütleb:
“Ma sain hakkama.”
See on palju suurem asi kui lihtsalt üks lainel sõit.
See muudab inimese usku iseendasse.
Ja võib-olla just sellepärast ma seda kõike teengi. Mitte ainult surfamise pärast, vaid nende hetkede pärast. Hetkede pärast, kus inimene ületab iseenda sees mingi nähtamatu piiri.
Ruizi neljas kokkulepe ütleb: anna alati oma parim.
See mõte on mulle väga lähedane. Mitte perfektsus. Mitte pidev tõestamine. Vaid aus kohalolu selles, mida sa teed.
On päevi, kus tuult ei ole. On päevi, kus energia ei ole sama. On päevi, kus asjad ei lähe plaani järgi. Aga kui inimene annab selles hetkes oma parima, siis sellest piisab.
Surfamine õpetab väga hästi alandlikkust. Loodus ei allu sulle. Ja see on hea. See sunnib sind kohanema, tunnetama ja olema paindlik.
Mingis mõttes on kogu elu nagu surfamine.
Sa ei saa kontrollida laineid.
Aga sa saad õppida lainel liikumist.
Mida rohkem ma inimesi jälgin, seda rohkem näen, et suurim väsimus ei tule tegelikult tööst. See tuleb sisemisest pingest. Pidevast kontrollimisest. Võitlemisest. Võrdlemisest. Tuleviku pärast muretsemisest. Minevikus kinni olemisest.
Ja siis inimene unustab ära, mis tunne on lihtsalt olla.
Ranna Surfikülas näeme me igal suvel midagi ilusat. Alguses tulevad inimesed kohale kiirustades, oma pingete ja mõtetega. Aga mõne päeva pärast hakkab midagi muutuma. Tempo aeglustub. Näod lähevad rõõmsamaks ja vabamaks. Tekib rohkem rõõmu. Rohkem kohalolu.
Lapsed unustavad telefonid ära (see on tõdede). Täiskasvanud istuvad õhtul mere ääres ja lihtsalt vaatavad vaikuses vett. Mitte sellepärast, et keegi käskis. Vaid sellepärast, et keha ja meel hakkavad lõpuks rahunema.
Ja võib-olla see ongi kõige olulisem asi, mida meri õpetab.
Sa ei pea kogu aeg kuhugi jõudma.
Vahel piisab sellest, kui sa oled päriselt kohal.
Kui sa hingad.
Tunned tuult.
Liigud.
Koged.
Ja saad aru, et elu ei ole ainult eesmärkide saavutamine.
Elu on ka oskus märgata hetki nende tekkimise ajal.
Ma usun, et tänapäeva inimene vajab rohkem päris kogemusi. Rohkem loodust. Rohkem vaikust. Rohkem kohalolu. Mitte selleks, et maailmast põgeneda, vaid selleks, et iseendale lähemale tulla.
Ja võib-olla sellepärast inimesed lõpuks mere äärde tagasi tulevadki.
Sest seal meenub neile midagi, mida nad on vahepeal unustanud.
Kuidas päriselt elada.
Kohtume lainel
Risto Kõrgemägi / Surfmaster