“Lainel ei saa sa olla pooleldi kohal. See on ainus spordiala, kus kohalolu on kohustus, mitte valik.”
Ühes laagris rääkisin isaga. Istusime lõkke ääres, laps oli juba magama läinud. Ta vaatas tuld ja ütles midagi, mida ma ei ole unustanud.
‘Ma märkasin täna, et vaatasin kaks korda telefoni, kui laps rääkis. Mitte sest midagi olulist oli seal. Lihtsalt harjumusest. Ja ta märkas. Ta ei öelnud midagi. Aga ta märkas.’
See on see tunne, millest me ei räägi piisavalt. Kohalolu puudumisest isaduses.
Pooleldi olemas.
Me oleme kehaga kohal. Istume laua taga, viime lasteaeda, teeme ühiseid asju. Aga kui su mõtted on mujal — tööl, telefonis, järgmisel kohtumisel — siis su laps tunneb seda.
Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid. Nad vajavad kohalolekut. Tähelepanu, mis on päriselt suunatud nende poole, mitte ekraanilt üles vaadates.
Surf on see, mis mind selle mõtte juurde tõi. Vees ei saa sa olla mujal. Laine ei oota, kuni sa lõpetad mõtlemise.
Mida isa ja laps laagris kogema hakkavad.
Marius Rebane tuli laagrisse oma kahe pojaga. Hiljem kirjutas ta: ‘Ühine huvi tõi kokku ühise mõttelaadiga isasid.’ Surfari-kujuke, mille nad laagris valmistasid, seisab nüüd suvilas garaaži ees.
See kujuke ei ole ainult ese. See on mälestus sellest, kui isa oli kohal. Päriselt kohal.
Küsimus, mida endalt küsida.
Millal viimati tegid midagi koos oma lapsega, mis nõudis, et sa oleksid täielikult kohal — mitte juhendaja, mitte hindaja, vaid lihtsalt koos olite?
Lainel vastust ei ole, kui mõtted on mujal. Ja see — see on parim treening isaduses.
Isa ja laps surfilaager Hiiumaal. Kahekesi, lainetel, kohal. → https://surfmaster.ee/isa-ja-laps-surfilaager-hiiumaal/
Risto Kõrgemägi