Inimesed ei tule meie juurde surfama.

Nad tulevad tundma, et nad on jälle elus

Kui keegi küsib, millega Surfmaster tegeleb, siis kõige lihtsam vastus on alati olnud üsna sirgjooneline. Me õpetame surfamist, korraldame laagreid, pakume elamusi ja loome üritusi. See on loogiline vastus, arusaadav ja piisav, kui vaadata asja pealispinnalt.

Aga mida rohkem ma sellele küsimusele päriselt peale vaatan, seda vähem tundub see vastus mulle aus. Mitte sellepärast, et see oleks vale, vaid sellepärast, et see ei lähe piisavalt sügavale. See ei kirjelda seda, miks inimesed tegelikult siia tulevad.

Sest inimesed ei tule Hiiumaale selleks, et lihtsalt surfata. Nad ei tule Ranna Surfikülla selleks, et linnukest kirja saada või midagi “ära teha”. Nad tulevad millegi muu pärast. Midagi, mida nad ise ei pruugi lõpuni sõnastada, aga mida nad tunnevad ja see loeb.

Ja see tunne on tänapäeva maailmas muutunud haruldaseks.

Me elame ajas, kus kõik on kättesaadav. Informatsioon, meelelahutus, võimalused. Meil on rohkem valikuid kui kunagi varem, aga samal ajal on inimestel üha raskem otsustada, mida nad päriselt vajavad. Päevad täituvad ekraanide, teadete, kohustuste ja pideva müraga. Mõte ei saa puhata, keha ei saa liikuda loomulikult ja kontakt iseendaga muutub järjest õhemaks.

Ja siis tuleb suvi ajeeeee 😉

Teoorias aeg, kus peaks puhkama, taastuma, olema rohkem kohal. Aga väga tihti juhtub vastupidine. Suvi muutub projektiks. Plaaniks. Nimekirjaks, mida tuleb täita. Käid ära, näed ära, teed ära. Ja kui see kõik läbi saab, jääb sisse tunne, et midagi olulist jäi ikkagi puudu.

See “midagi” ongi see, mille pärast inimesed tegelikult tulevad meie juurde.

Nad ei otsi tegevust. Nad otsivad päris tunnet.

Vanem, kes saadab lapse laagrisse, ei osta surfikoolitust. Ta otsib kohta, kus laps saab päriselt liikuda, olla õues, kogeda, eksida ja õppida ilma hinnanguta. Kohta, kus laps tuleb tagasi sirgema selja ja rahulikuma pilguga. Kohta, kus ta leiab sõpru ja kogeb midagi, mida ei saa telefonist.

Täiskasvanu, kes tuleb retriidile, ei otsi joogat ega hingamisharjutusi kui tegevust. Ta otsib võimalust korraks peatuda. Võimalust hingata nii, et see jõuab kohale. Võimalust kuulda ennast ilma välise mürata. Panna ennast proovile. Tunda tundmusi läbi ihu ja avada rohkem süda.

Ettevõte, kes tuleb suvepäevadele, ei osta programmi. Ta otsib hetki, kus inimesed päriselt kohtuvad. Mitte rollides, vaid inimestena. Hetki, kus naer ei ole sunnitud ja vestlus ei ole formaalne.

Ja kohalik hiidlane, kes tuleb üritusele, ei tule sellepärast, et “midagi toimub”. Ta tuleb sellepärast, et ta tahab kuuluda. Ta tahab tunda, et siin on elu. Et siin on koht, kuhu võib tulla alati ja kus olla, kus teda oodatakse päriselt.

Kui see kõik kokku panna, siis hakkab pilt selginema.

Me ei müü surfamist ei ei ei kindlasti mitte…

Me loome keskkonna, kus inimene saab muutuda, kui ta soovib.

See muutus ei ole suur ja dramaatiline. See ei ole midagi, mida saab mõõta Excelis või panna numbrisse. See on vaikne, aga väga selge. See on hetk, kus inimene märkab, et ta hingab sügavamalt. Et ta ei mõtle nii palju. Et tal on kergem olla.

Surf on siin huvitav nähtus. See on nagu värav, kus kohast läbi minna.

Kui sa oled vees, siis sa ei saa olla mujal. Sa ei saa mõelda eilsele ega planeerida homset. Sa pead olema siin. Iga liigutus, iga laine, iga tasakaalu muutus nõuab kohalolu. Ja kui see kohalolu tekib, siis juhtub midagi.

Sa ei tunne enam ainult vett. Sa tunned ennast selles hetkes.

Ja see on see, mida inimesed mäletavad. Mitte seda, mitu korda nad püsti said või kui hästi neil välja tuli, vaid seda tunnet, et nad olid korraks päriselt kohal.

See ongi see, mida tänapäeva inimene vajab rohkem kui kunagi varem.

Mitte rohkem infot.
Mitte rohkem tegevusi.
Mitte rohkem valikuid.

Vaid vähem müra ja rohkem tunnet.

Kui vaadata sügavamalt, siis enamus inimesi otsib suvel väga lihtsaid asju. Nad tahavad puhata nii, et pea puhkab ka. Nad tahavad kogeda midagi, mis ei ole kunstlik. Nad tahavad kohtuda inimestega päriselt, mitte läbi rollide. Nad tahavad tunda, et elu ei ole ainult kohustused ja tempo, vaid ka kergus ja kohalolu.

Ja siin tekibki koht, kus Surfmaster ja Ranna Surfiküla saavad olla midagi enamat kui teenusepakkujad.

See saab olla koht, kus inimesed tulevad tagasi iseenda juurde.

Koht, kus ei pea midagi tõestama. Kus ei pea olema parem, kiirem või targem. Kus piisab sellest, et sa oled kohal.

See ei tähenda, et probleemid kaovad. Elu jääb samaks. Aga inimese suhe sellesse muutub. Kui sa oled korraks kogenud, mis tunne on olla päriselt kohal, siis sa ei saa seda enam päriselt unustada.

Sa hakkad seda otsima.

Ja mida rohkem sa seda koged, seda rohkem hakkab see muutma kõike muud. Kuidas sa töötad, kuidas sa suhtled, kuidas sa elad.

Võib-olla see ongi kõige olulisem taipamine.

Küsimus ei ole selles, kui hästi sa surfad.

Küsimus on selles, kui hästi sa elad.

Ja kui üks koht, üks kogemus või üks nädalavahetus aitab sul sellele kasvõi natuke lähemale jõuda, siis see on väärt rohkem kui ükskõik milline tegevus eraldi.

Võib-olla sellepärast inimesed tulevadki.

Mitte surfama.

Vaid tundma, et nad on jälle elus.

---

Kohtumiseni!

Autor: Risto Kõrgemägi