Ma olen surfanud alates 2005. aastast ja teen seda edasi, kuniks tervis lubab. Ma ei ole kunagi pidanud seda endale pikalt seletama, miks ma seda teen. See on lihtsalt osa minust. Midagi, mis tõmbab mind alati tagasi vee äärde, ükskõik kui palju sellega tegeleda saan. Midagi, mis ei küsi põhjendust, vaid lihtsalt on.
Hiljuti sattus minu kätte raamat „Tulevargil“https://pood.aripaev.ee/raamatud-tulevargil. See jõudis minuni tänu minu elukaaslasele, kes selle raamatukogust laenutas. Ja ma pean ausalt ütlema, et mul on väga hea meel, et see raamat minuni jõudis, mida ma olin aastaid ostinud ja tundnud, aga mitte päriselt mõistnud.
Voogseisund ei ole minu jaoks uus teema. Ma olen seda kogenud. Korduvalt, palju kordi. Aga ma ei ole sellele kunagi nii teadlikult lähenenud ja seda mõistnud. Ma ei ole küsinud endalt, millal see tekib, miks see tekib ja kuidas sinna tagasi minna. Ma ei ole mõelnud, kuidas seal püsida või kuidas seda seisundit teadlikult luua ja esile kutsuda.
Aga ühte ma tean kindlalt. Iga kord, kui ma lähen surfama ja olen vees, tekib see võimalus. Võimalus minna sinna seisundisse, kus kõik muutub. Mitte alati. Mitte igal päeval. Aga kui tingimused on õiged, kui keha ja meel on valmis, siis see juhtub. Ja kui see juhtub, siis ma olen seal ja naudin ekstaasi.
Mis tunne see on. Seda on raske kirjeldada nii, et see päriselt kohale jõuaks. See on tunne, kus sa sulandud üheks vee, õhu ja taevaga. Sa ei ole enam eraldatud. Sa ei ole enam vaatleja. Sa oled osa sellest kõigest. Müra sinu peas kaob. Mõtted vaibuvad. See pidev sisemine dialoog, mis tavaliselt taustal jookseb, lihtsalt kaob ära.
Sa oled täielikult kohal. Mitte korraks, vaid pikemalt. Ja samal ajal ei ole sa passiivne. Vastupidi. Sinu tähelepanu on teravam kui kunagi varem. Sinu keha reageerib kiiremini. Sinu tunnetus on täpsem. Surfamine nõuab seda. Iga laine, iga liigutus, iga tasakaalu muutus nõuab kohalolu. Ja selles seisundis tuleb see loomulikult.
Raamat räägib sellest kui voogseisundist. Seisundist, kus inimese aju töötab optimaalselt. Mitte lihtsalt hästi, vaid parimal võimalikul viisil. Seal, kus sooritus tõuseb, kus loovus avaneb, kus õppimine kiireneb. Seal, kus inimene jõuab oma tegeliku potentsiaalini lähemale. See ongi see, mida ME PÄRISELT SOOVIME.
Autorid toovad näiteid sportlastest, sõduritest, ettevõtjatest, teadlastest. Inimestest, kes kõik ühel või teisel viisil on selle seisundi enda jaoks lahti muukinud. Mõni läbi teadliku praktika, mõni läbi kogemuste, mõni läbi juhuse. Aga joon on sama. Nad kõik on kogenud, et suurimad läbimurded ei tule lihtsalt rohkem pingutamisest, vaid õigesse seisundisse jõudmisest. Jõuga ei tee siin midagi kahjuks.
Kui ma sellele tagasi vaatan, siis saan aru, et mina olen selle leidnud läbi liikumise ja läbi vee. Läbi surfamise. Mitte teadlikult, vaid kogemuse kaudu. Ja nüüd, seda raamatut lugedes, hakkan ma alles aru saama, kui suur väärtus sellel tegelikult on.
Miks see oluline on. Miks üldse neid seisundeid otsida. Vastus ei ole keeruline. Sest see muudab kõike. Kui sa suudad olla kohal selles, mida sa teed, siis muutub selle tegevuse kvaliteet. Muutub see, kuidas sa seda koged. Ja lõpuks muutub see, kuidas sa elad. Sa muudad oma elu ja mitte natuke, vaid väga palju.
Enam ei ole sa pidevalt minevikus või tulevikus. Sa ei keri läbi vanu olukordi ega muretse selle pärast, mis võib juhtuda. Sa oled siin, sa oled olevikus. Ja see on koht, kus elu tegelikult toimub.
See ei tähenda, et probleemid kaovad. Need ei kao. Elu jääb eluks. Tulevad olukorrad, mis vajavad lahendamist, otsused, mis tuleb teha, väljakutsed, mis tuleb vastu võtta. Aga midagi muutub sinu sees, ma nimetan seda murdumiseks. Selleks, et muutuks midagi, pead sa vähemalt korraks murduma. Ma nimetan seda EGO maha surrumiseks (lahustumiseks).
Ma olen oma elus pidanud läbi elama füüsilisi traumasid. Ja nende järel on tulnud ka vaimselt rasked perioodid läbi kogeda. Hetked, mis on mind viinud madalasse kohta. Hetked, kus tundub, et edasi ei saa. Ja just sealt on tulnud vajadus midagi muuta. Mitte väljast, vaid seesmiselt muutuda.
Ma olen hakanud looma süsteemi. Midagi, mis aitab mul ennast hoida. Midagi, mis aitab mul tagasi tulla. See süsteem ei ole veel täiuslik, kuid ma liigun õiges suunas. See ei tööta alati. Aga see töötab piisavalt, et näha muutust. Muutused on olnud väga suured. Mõned näiteks, keskendumine ja töö effektiivsus 300% tõus. Loominguline avardumine, suhete paranemine, tervise paranemine.
See nõuab kannatlikkust. See nõuab järjepidevust. See nõuab igapäevast praktikat. Aga kui see rütm tekib, siis hakkab midagi juhtuma. Elu ei muutu kergemaks selles mõttes, et väljakutsed kaoksid. Aga see muutub kergemaks selles mõttes, et sa ei kanna enam kõike nii raskelt, seda raket kotti pole enam selja.
Kui pinge tekib, siis ma ei lähe sellega kohe kaasa. Peatsun korraks, analüüsin, siis hingan 3 x sisse ja välja. Ma võtan hetke. Ma küsin endalt, mis on järgmine samm, kuidas lahendada. Ja kui vastus ei tule kohe, siis ma lasen sellel olla. Ma usaldan, et see vastus tuleb. Ja enamasti tulebki mõne päeva möödudes. Ma ei hoia sellest tundest kinni, kogen selle läbi ja lasen sellel minna, lahustan. KÕIK LÄINUD.
Raamat räägib sellest, et tulevik kuulub neile, kes oskavad oma seisundit juhtida. Mitte ainult oma aega või tegevusi, vaid oma sisemist seisundit. See on oskus, mida saab õppida. See ei ole ainult väheste privileeg. Kõik on selleks suutelised, see ei ole liiga raske- uskuge mind.
Ma tunnen, et ma olen sellel teel. Mitte kohal, vaid teel. Ja võib-olla see ongi kõige olulisem. Mitte see, et jõuda kuhugi lõppu, vaid see, et liikuda. Olla protsessis, see on juba väga nauditav kogemus.
Ja selle kõige juures on üks asi, mis jääb sinuga. Võimalus teha neid asju, mis panevad silma särama. Minu jaoks on see kindlasti surf ja palju muud. See on koht, kus ma olen seda seisundit kõige selgemalt kogenud. See on koht, kuhu ma alati tagasi lähen, kui selleks tekib võimalus. Nüüd suudan teha seda ka ilma merele minemata 😉
Aga tegelikult ei ole asi ainult surfamises. Asi on selles, mida see mulle õpetab. Kuidas olla kohal. Kuidas olla ühenduses. Kuidas lasta lahti.
Ja võib-olla lõpuks ongi see kõige olulisem. Mitte see, kui hästi sa surfad, vaid see, kui hästi sa elad.
Mida sina arvad sellest mõttest? Võid julgelt mulle kirjutada ja anda tagasisidet, kui see teema sind kõnetab. Omalt poolt saan sulle jagada oma kogemusi. Kirjuta julgelt info@surfmaster.ee
Kohtume lainel.
Raamatu kohta leiad ING infot https://www.stevenkotler.com/stealing-fire
Autor: Risto Kõrgemägi