“Uuringud näitavad, et laps, kes veedab 6 tundi päevas ekraani ees, kaotab midagi, mida hiljem on väga raske tagasi saada.”
Ma ei kirjuta seda selleks, et kellegi peale nõpuga näidata. Ma kirjutan seda, sest näen iga suvi, mis juhtub, kui laps jõuab esimest korda meile.
Alguses on ta rahutu. Ta ei tea, mida teha, kui käes pole telefoni. Ta ei oska igavust taluda. Ta tõrjub kõike uut, sest uus on ebamugav ja vana (ekraan) on tuttav.
Teise päeva lõpuks on midagi muutunud.
Kolmanda päeva hommikul jookseb ta ise randa ja telefon on unustatud. Vahe märkus, et lapsevanemad tunnevad suuremat huvi, millal ikka tema laps saab telefoni kasutada. Õhtul on kella 21.00-21.30 telefoni aeg, siis vanemad on osad paanikas, kui laps neile ei helista ja nad last telefonitsi kätte ei saa. Miks ei saa, set lapsel on palju põnevam teiste lastega mängida ja tunda rõõmu surfilaagris olemisest. SEE ON REAALSUS ja see teeb meile suurt rõõmu, sest me tõesti oleme midagi muutnud lastes positiivset.
Mida need kuus tundi päevas tegelikult maksavad.
Maailma Terviseorganisatsioon on soovitanud alla 12-aastastele maksimaalselt kaks tundi ekraaniaega päevas. Enamik lapsi saab kaks korda rohkem.
See ei ole ainult ajahalduse küsimus. Dopamiin, mida ekraan pakub, on kiire ja odav. Aju harjub kiire rahuldusega. Ja siis muutub kõik, mis on aeglasem — loodus, liikumine, sõbrad, raamatud — ’igavaks’. Mitte sest need on igavad. Vaid sest aju on ümber häälestunud.
See ümber häälestamine on pöörduv. Aga see võtab aega.
Mida laagris juhtub.
Esimene päev on kõige raskem — nii lapse kui lapsevanema jaoks. Laps protesteerib. Ütleb, et on igav. Ütleb, et tahab koju.
Teine päev: ta proovib esimest korda surfi. Kukub. Kukub uuesti. Seisab. Karjub rõõmust.
Kolmas päev: hakkab ise küsima, millal saab uuesti minna. Millal me jälle surfame—-see on nii äge.
See muutus on füsioloogiline. Reaalne tegevus, reaalne tagasiside, reaalne tunnustamine läbi kehalise kogemuse — see taastab aju loomulikud dopamiinirütmid.
Mida laps laagrist kaasa võtab.
Uued sõbrad. Uus oskus. Aga kõige olulisem — kogemus, et ta suudab midagi raskemat teha ja ennast proovile panna. Et kukkumine ei tähenda ebaõnnestumist. Et ta on võimekam, kui ta arvas. Meie moto on elus ja surfis ” Elus saab võita ja õppida” Sõna kaotus on asendatud õppimisega. See mantra töötab 110%
See on enesekindlus, mida ekraan ei anna.
Laste ja noorte surfilaagrid Hiiumaal. Koha, kus kasvab midagi päriselt. → https://surfmaster.ee/surfilaager/
Autor: Risto Kõrgemägi