Ärge ehmuge piltide peale ega mõelge, et minuga on midagi tõsist juhtunud või et ma nüüd kuskil haiglavoodis õnnetuse tõttu laman. Tegelikult oli tegu plaanilise jalaoperatsiooniga – järjekordsega. See oli viimase nelja aasta jooksul juba neljas kord.
Jah, tõsi on see, et 2022. aasta talvel juhtus minuga õnnetus, millest olen ka varem kirjutanud. Õnnetus oli piisavalt tõsine ja kirurg ei andnud mulle liiga suuri lootusi elus veel sporti teha. Aga see on nüüd juba minevik. Elutahe ja usk, et kõik on võimalik siin elus on praktikas järgi proovitud, toimib 
Täna vaatan sellele kõigele tagasi hoopis teise pilguga. Tunnen, et see pikk ja kohati väga raske teekond hakkab lõpuks oma lõppu jõudma ning saan peagi naasta tavaellu – mitte ainult füüsiliselt tervemana, vaid ka vaimselt palju tugevamana.
Täna vaatan sellele kõigele tagasi hoopis teise pilguga. Tunnen, et see pikk ja kohati väga raske teekond hakkab lõpuks oma lõppu jõudma ning saan peagi naasta tavaellu – mitte ainult füüsiliselt tervemana, vaid ka vaimselt palju tugevamana.Selle teekonna jooksul olen ma endalt lugematuid kordi küsinud: miks see pidi juhtuma? Mida ma sellest õppima pidin? Need küsimused ei andnud mulle pikalt rahu. Vastuseid ei tulnud kiiresti ega kergelt. Aga täna võin ausalt öelda – mul on need vastused olemas. Selgus on tulnud.
See ei ole olnud lihtne aeg. Ei mulle ega ka minu perele. Füüsiline valu on üks asi, aga see, mis toimub inimese sees, on sageli palju keerulisem. Ometi on täna hea tunne tõdeda, et tunneli lõpus paistab valgus. Ja see ei ole lihtsalt lootus – see on kindel teadmine.
Ma ei kirjuta seda selleks, et keegi mulle kaasa tunneks. Vastupidi. Ma tahan öelda ja näidata perspektiivi, et kõik raskused ja väljakutsed, mis meie ellu tulevad ei ole juhuslikud. Need on meile antud põhjusega. Selleks, et me neist õpiksime, kasvaksime ja liiguksime edasi tugevamana. Täpselt nii olen ka mina otsustanud teha.
Üks väga oluline asi, millest ma selle teekonna jooksul aru sain, on see, et füüsiline trauma ei jää kunagi ainult füüsiliseks. Väga sageli kaasneb sellega ka vaimne ja mentaalne trauma. Minul juhtus see ja see oli valus.
Füüsiliste vigastustega olen ma elus üsna hästi toime tulnud, neid on olnud palju. Olen neid kogenud piisavalt, et tean, mida tähendab taastumine, valu ja uuesti jalule tõusmine. Aga see, millega ma ei olnud valmis toime tulema, oli vaimne ja mentaalne pool.
Pean ausalt tunnistama, et peale õnnetust kukkusin ma päris sügavasse auku. See ei olnud lihtsalt halb periood – see oli seisund, kust välja ronimine võttis aega. Olen olnud depressioonis, olen kasutanud ravimeid, olen käinud psühholoogi juures abi saamas. Olen kogenud läbipõlemist ja olnud pikalt tugeva stressi all. See kõik oli osa sellest protsessist.
Aga sama kindlalt saan täna öelda – ma olen sellest välja tulnud.
Ja kui ma mõtlen, kuidas see võimalikuks sai, siis vastus on tegelikult üsna loogiline. Täpselt samamoodi nagu füüsilise trauma puhul, kus sa pead minema füsioteraapiasse, tegema harjutusi, olema järjepidev ja kannatlik, tuleb sama teha ka vaimu ja meelega.
Vaim ei taastu iseenesest. Seda tuleb treenida ja sellega tegeleda.
Mina hakkasin teadlikult tegelema enda vaimse ja mentaalse tugevdamisega. Katsetasin erinevaid praktikaid, otsisin, proovisin, vahel eksisin, aga lõpuks leidsin need, mis minu jaoks päriselt töötavad. Ja mis kõige olulisem – ma jäin nende juurde pidama.
Täna on minu igapäeva osa lihtsad, aga väga võimsad harjumused: hommikune võimlemine või jooga, külm dušš, hingamisharjutused, meditatsioon, liikumine värskes õhus ja looduses. Samuti olen õppinud paremini tasakaalustama sporti ja puhkust, planeerima oma tööelu, pereelu ning hoidma teadlikult positiivset sisekõnet igapäev.
Need ei ole mingid imetrikid ega keerulised süsteemid. Need on lihtsad asjad, mida tuleb teha järjepidevalt. Ja just see järjepidevus on toonud tulemuse.
Täna, olles jälle taastumise faasis, jätkan ma neid samu praktikaid. Aga nüüd juba teistsuguse tundega – rõõmuga. Sest ma tean, et need töötavad. Ma olen selle ise läbi kogenud.
Kui ma peaksin ühe sõnumi siit kaasa andma, siis see oleks järgmine: kui elus juhtub füüsiline trauma, siis ära keskendu ainult kehale. Hakka kohe tegelema ka oma vaimu ja meelega. Need kaks käivad käsikäes.
Ja võib-olla kõige olulisem – ära jää üksi. Räägi, küsi abi, jaga. Iga inimene kogeb asju erinevalt, aga üksi jäämine teeb selle tee alati raskemaks.
Kui see postitus sind kuidagi kõnetas ja sa tunned, et tahaksid rohkem teada, kuidas mina sellest kõigest läbi tulin või milliseid praktikaid ma täpsemalt kasutan, siis kirjuta mulle julgelt. Jagan oma kogemust hea meelega.
Püsige terved.
Liikuge.
Ja tugevdage oma vaimu.
Autor: Risto Kõrgemägi
