
Kadunud keskendumisvõime – lugu sellest, kuidas me vaikselt kaotame iseenda.
Kui ma hiljuti lugesin Stolen Focus, mille autor on Johann Hari https://www.storytel.com/ee/books/kadunud-keskendumisv%C3%B5ime-12474591?utm_source=internal&utm_medium=app_link&utm_campaign=share_links, tabas see mind kuidagi ootamatult sügavalt. Mitte lihtsalt kui järjekordne hea raamat, vaid kui peegel, mis pani mind ausalt otsa vaatama nii iseendale, kui ka maailmale, milles me täna elame.
Miks see mind nii puudutas?
Sest ma näen väga selgelt, kuidas ajas on meie elu muutunud. Kõik on muutunud mugavamaks. Nutitelefonid, tehisintellekt, kiired lahendused, automatiseeritud süsteemid – kõik see on justkui loodud selleks, et vabastada meie aega. Teoorias peaks meil olema rohkem hetki iseenda jaoks. Rohkem aega olla kohal. Rohkem aega teha neid asju, mis päriselt meid elama panevad.
Need hetked, kus me kaome tegevusse. Kus me oleme voos. Kus aeg kaob ära ja alles jääb ainult kogemus.
Aga reaalsus… on hoopis midagi muud.
Selle asemel, et vabaks saada, oleme me muutunud veel rohkem kinni olevaks. Meie päevad täituvad tegevustega, mis ei vii meid edasi. Me oleme justkui sattunud lõputusse oravarattasse, kus liikumine toimub, aga suunda ei ole.
Me istume tundide kaupa arvuti taga. Ja kui see osa päevast saab läbi, siis võtame telefoni. Mitte selleks, et midagi luua või õppida, vaid selleks, et saada kiire dopamiiniannus. Scroll, like, video, järgmine, järgmine, järgmine…
Ja nii päevast päeva.
Ma räägin sellest mitte kõrvaltvaatajana, vaid inimesena, kes on ise selle konksu otsa sattunud. Mõnikord täiesti märkamatult. Mõnikord täiesti teadlikult. See ongi selle kõige salakavalam osa – see ei tundu ohtlik. See tundub normaalne. Kõik teevad seda.
Aga tagajärjed…
Need ei ole nähtavad kohe. Need hiilivad ligi vaikselt. Meie keskendumisvõime hajub. Me ei suuda enam süveneda. Me ei jaksa olla pikalt ühe asja juures. Ja mis kõige hullem – me kaotame ühenduse päris eluga.
Ja kui see puudutab meid, täiskasvanuid, siis veelgi enam puudutab see meie lapsi.
Lapsed kasvavad täna maailmas, kus ekraan konkureerib päris eluga. Ja tihti… võidab.
Mängud, sotsiaalmeedia, videod – need on nii hästi disainitud, nii kaasahaaravad, nii koheselt rahuldust pakkuvad, et päris elu võib tunduda aeglane, igav, isegi mõttetu.
Aga kas see päriselt on nii?
Kas päris elu on igav… või oleme me lihtsalt kaotanud oskuse seda kogeda?
Kui ma sellele mõtlen, siis ausalt – see tekitab minus külmavärinaid. Sest kui me seda teemat ei teadvusta, kui me sellega ei tegele, siis see mõjutab mitte ainult meid, vaid ka meie lapsi. Ja mitte korraks, vaid terveks eluks.
Ma ei tea, mida tehakse riiklikul tasandil. Võib-olla midagi tehakse, võib-olla mitte. Aga üks asi on kindel – indiviidi tasandil saame me tegutseda juba täna.
Esimene samm on aus peegeldus.
Kuidas on lood minu enda elus?
Kuidas on lood minu peres?
Kui palju aega me veedame ekraanides?
Kui palju aega me veedame päriselt koos, liikudes, kogedes, suheldes?
Ja siis… tuleb teha otsus.
Kui me tahame, et midagi muutuks, siis ei piisa mõttest. Tuleb tegutseda. Mitte teoorias, vaid praktikas.
Ma ei hakka siin pikalt lahti kirjutama konkreetseid samme, sest ausalt – Stolen Focus annab selleks väga selged suunised. Soovitan seda lugeda või kuulata (näiteks Storytelis). See on investeering, mis tasub ennast kordades ära.
Aga ma tahan jagada midagi isiklikku.
Kui ma vaatan tagasi oma lapsepõlvele, siis ma tunnen siirast tänutunnet. Ma kasvasin üles Männiku külas – kohas, mis oli piisavalt väike, turvaline ja looduslähedane. See oli ideaalne mängumaa ühe lapse jaoks.
Minu päevad möödusid õues. Hommikust õhtuni. Sõpradega või üksi – see ei omanud isegi tähtsust. Me leidsime alati midagi teha.
Me ehitasime onne. Kaevikuid. Sõitsime ratastega. Parandasime neid. Katsetasime. Riskisime. Panime end proovile.
Me kogesime.
Ja läbi nende kogemuste me õppisime.
Sport oli loomulik osa elust. Suusatamine, jooksmine, ujumine, akrobaatika, rattasõit… nimekiri on pikk. Ausalt öeldes on lihtsam öelda, mida ma ei teinud.
Ja see ei olnud mingi eriline programm või strateegia. See oli lihtsalt elu.
Meil oli kodus mustvalge televiisor, mis sahises. Lauatelefoni ei olnud. Arvutitest ja nutitelefonidest rääkimata.
Kui midagi oli vaja, siis tuli ise hakkama saada.
Kooli läksin kas bussiga või rattaga – 7 km ühte suunda. Koju tulles tegin ise süüa. Taskuraha teenimiseks tuli olla leidlik – näiteks taara korjamine.
Need ei olnud raskused. Need olid võimalused.
Võimalused õppida, kasvada, kohaneda, hakkama saada.
Ja täna ma saan aru, kui väärtuslik see kõik oli.
Täna olen ma kahe lapse isa.
Ja ma näen, kuidas nemad kasvavad maailmas, mis on täiesti teistsugune. Võimalusterohkem… aga ka palju keerulisem.
Ja siin tulebki see hetk, kus me peame korraks peatuma.
Mitte joosta kaasa selle tempoga, mida maailm peale surub, vaid küsida:
Millist elu me tegelikult tahame elada?
Kas seda, mida meile pakutakse?
Või seda, mida me ise loome?
Ja kui aus olla, siis ma küsin seda küsimust ka iseendalt.
Kas ma mäletan veel, kuidas päriselt elada?
Või olen ma ka ise juba natuke unustanud?
Minu jaoks on vastus tulnud läbi liikumise.
Sport on olnud minu elu osa üle 20 aasta. Surf ja suusatamine on kaks ala, mis on mind kandnud, õpetanud ja vorminud.
Need ei ole lihtsalt spordialad.
Need on keskkonnad, kus sa kohtud iseendaga. Kus sa oled päriselt kohal. Kus sa ei saa teeselda.
Tuul ei hooli sinu vabandustest. Lumi ei küsi, kas sul on tuju.
Sa kas oled kohal… või ei ole.
Ja just need kogemused on loonud minu vundamendi.
Selle peale olen ma ehitanud oma elu. Oma töö. Oma tegemised.
Ja täna ma jagan seda edasi.
Lastele. Noortele. Täiskasvanutele.
Läbi suusa- ja surfilaagrite. Läbi liikumise. Läbi looduse.
Miks ma seda teen?
Sest ma usun sellesse 100%.
Ma usun, et päris elu kogemus – liikumine, suhtlemine, proovimine, eksimine, õnnestumine – on midagi, mida ei saa asendada ühegi ekraaniga.
Laagrites ma ei anna lihtsalt juhiseid.
Ma loon keskkonna.
Keskkonna, kus laps saab ise avastada. Proovida. Eksida. Õppida. Leida oma tee.
Ma ei sunni.
Ma suunan.
Ja sama teen ma ka oma lastega.
Ja see töötab.
Kõige suurem väärtus minu jaoks on see hetk, kui ma näen laagri lõpus last, kelle silmad säravad ja kes ütleb:
“Ma sain hakkama.”
See on tunne, mida ei saa osta. Seda saab ainult kogeda.
Ja see kogemus jääb.
Viimane mõte, mida ma tahan jagada – eriti täiskasvanutele.
Veel ei ole hilja.
Ei ole hilja muuta oma elu.
Ei ole hilja muuta oma laste elu.
Alusta väikestest asjadest.
Vähem ekraane.
Vähem müra.
Rohkem liikumist.
Rohkem loodust.
Rohkem päris hetki.
Küsi oma lapselt:
“Mida sa täna teha tahad?”
“Mida sa tahaksid teha homme?”
“Või järgmisel nädalal?”
Kuula.
Pane need mõtted kirja.
Ja anna neile võimalus.
Sest lõpuks ei mäleta me neid hetki, kus me scrollisime.
Me mäletame neid hetki, kus me elasime.
Ilusat kevade algust.
Suvi ei ole enam kaugel.
Rohkem info surfilaagrite kohta https://surfmaster.ee/kadunud-keskendumisvoime-lugu-sellest-kuidas-me-vaikselt-kaotame-iseenda/
Autor: Risto Kõrgemägi






