Kuigi surfihooaeg ei ole veel päriselt läbi ja loodetavasti ootavad meid sügisel ees selle aasta parimad tuuled, on õige hetk korraks tagasi vaadata ja Surfmasteri 2026. aasta suvi Hiiumaal kokku võtta.

Viies hooaeg Ranna Surfikülas on meie jaoks lõppenud. Surfikooli suvine varustus on kokku pakitud ning mõtted liiguvad juba vaikselt 2027. aasta poole.

Iga hooaja lõpus on hea endalt küsida: mis läks hästi, mis ebaõnnestus, mida õppisime, mida saame paremini teha ja mida pole vaja enam korrata?

2026. aasta suvi andis nendele küsimustele palju vastuseid.

See oli intensiivne, tegus ja õpetlik suvi. Oli palju tegemist, aga veel rohkem õppimist, kogemist ja mõistmist.

Ja kõige suurem rõõm on näha, et üha rohkem inimesi leiab tee Hiiumaale, Ranna Surfikülla.

Ju siis hea sõna liigub.

Usun, et meie viimaste aastate pingutused hakkavad vilja kandma.

---

Ranna Surfiküla kasvab iga aastaga

Selle suve setup oli eelnevate aastatega võrreldes juba hoopis teisel tasemel.

Kui vaatan, kui palju on Ranna Surfiküla peremees Riho seda kohta viimaste aastatega arendanud ja laiendanud ning millise tempoga areng jätkub, siis on isegi raske ette kujutada, milline näeb Surfiküla välja viie aasta pärast.

Majutusvõimalusi tuleb juurde. Toitlustus areneb. Lisanduvad uued kiiksuga detailid ja lahendused. Tekib järjest rohkem võimalusi lihtsalt olemiseks, puhkamiseks ja aktiivseteks tegevusteks.

Aga tegelikult ei ole ükski neist minu jaoks põhjus, miks see koht eriline on.

Olen endalt igal aastal küsinud:

MIKS Ranna Surfiküla mulle nii tugevalt mõjub?

Arvan, et olen lõpuks vastuse leidnud.

See koht muudab sind inimesena paremaks.

Siin tunned ennast päriselt elusana.

Tunned iga oma keharakuga, et elad. Tunned, kuidas energia sinu sees liigub ja kasvab.

Mina nimetan seda elukooliks.

---

Mis asi on Surfiküla elukool?

See koht karastab sind.

Õpetab.

Paneb proovile.

Ja vajadusel annab ka vastu näppe.

Miks?

Sest siin elad sa suure osa ajast looduse rütmis.

Minu suvised hommikud algavad vanas karavanis. Seal pole elektrit ega kütet.

Pole vajagi.

Ärkan üles, vaatan välja ja sageli tuleb esimese asjana naeratus näole:

„Uus päev ja uued seiklused Ranna Surfikülas!“

Ja täpselt selline tunne siin ongi.

Sa ei tea alati ette, mida päev toob.

Milline on meri?

Kas tuleb tuul?

Kas hakkab sadama?

Kas kõik läheb plaani järgi?

Enamasti päris täpselt ei lähe.

Ja võib-olla just selles kogu võlu peitubki.

Õpid kohanema. Õpid lahendama. Õpid vähem kontrollima ja rohkem kohal olema.

---

Surfiküla ei ole ainult koht. See on kogukond.

Nagu nimi ütleb, elame siin suviti nagu väikeses külas.

Igaühel on oma roll ja ülesanne. Mina nimetan seda tiimiks.

Vahel on päris huvitav kõrvalt vaadata, kuidas meie „väikesed sipelgad“ mööda Surfiküla ringi sagivad. Üks valmistab toitu, teine tegeleb külalistega, kolmas surfivarustusega, neljas lastega, viies lahendab midagi, mis kümme minutit tagasi veel probleem ei olnud.

Kõik toetavad kõiki.

Sellel suvel tundsin eriti tugevalt, kui hästi üks meeskond tegelikult töötada võib.

Jah, kindlasti saame veel paremaks.

Aga väga suur töö on tehtud.

Kergemad, raskemad ja ka väga keerulised olukorrad suutsime lahendada tänu sellele, et meie vahel on tekkinud usaldus ja üksteisemõistmine.

Kui sul on peas suurem visioon, tekib ühel hetkel ka missioon see päriselt ellu viia.

Meil on mõlemad olemas.

Ja liigume nende poole.

---

Kas need viis aastat on olnud lihtsad?

EI.

Kindlasti mitte.

On olnud tagasilööke. Palju.

On olnud raskeid hetki, kukkumisi ja murdumisi.

On olnud neid päevi, kus mõtled:

„Nüüd aitab. Ma ei jaksa. Milleks mulle seda kõike vaja on?“

Aga tagantjärele vaadates on just need hetked olnud ühed kõige väärtuslikumad õppetunnid.

Need on meid karastanud.

Surfar õpib üsna kiiresti, et merd pole võimalik kontrollida.

Sa saad õppida seda lugema.

Sa saad valmistuda.

Sa saad areneda.

Aga lõpuks tuleb osata toime tulla ka tormise merega ja jääda ise selle sees rahulikuks.

Kui see ei ole elukool, siis mis veel on?

---

Äkki oled sina 2027. aastal üks meist?

Siinkohal teen ühe üleskutse.

Noorele või vanemale – vanus polegi siin kõige olulisem.

Kui tunned, et tahaksid kogeda midagi päris.

Kui tahad õppida, areneda ja karastuda.

Kui sa ei karda ebamugavust ega raskeid hetki ning tahad ühe suve jooksul midagi tõeliselt ägedat kogeda, siis võib-olla leiame 2027. aasta suvel koha ka sulle meie Surfiküla tiimis.

Milline roll see täpselt oleks, sõltub sinu oskustest, iseloomust ja soovidest.

Kõike ei pea juba oskama.

Aga tahe peab olemas olema.

Kui tunned seda kutset, kirjuta meile.

---

Surfmasteri missioon – tuua inimesed tagasi päris maailma

Üks asi sai sellel suvel taas väga selgeks.

Inimesed tahavad liikuda. Inimesed tahavad sportida. Inimesed tahavad kogeda.

Samas liigub maailm järjest rohkem teises suunas.

Telefon. Ekraan. Scrollimine. Kiire dopamiin.

Nimetame seda siis nutisurfamiseks.

Sellega tuleb meil veel kõvasti tööd teha. 😉

Surfmasteri sügavam missioon on aga vastupidine:

tuua inimesed tagasi loodusesse, liikumisse ja päris kogemuste juurde.

Surf on selleks erakordselt hea vahend.

Meri ei küsi sinu jälgijate arvu.

Tuult ei huvita sinu ametinimetus.

SUP-laual pole vahet, millise autoga sa kohale sõitsid.

Seal oled sina, sinu keha, loodus ja hetkes olemine.

---

Surfamine algab juba lapsepõlvest

Inimese motoorne areng algab lapsepõlvest ja kestab terve elu.

Just seetõttu oleme Surfmasteris teadlikult loonud erinevaid laagreid ja tegevusi eri vanuses inimestele.

Isa ja lapse surfilaagris võivad juba 3–4-aastased lapsed teha esimesi tutvusi surfimaailmaga. Isa on kõrval, toetab, julgustab ja vajadusel motiveerib.

Laste kasvades tulevad järgmised sammud.

Laste surfilaager.

Noorte surfilaager.

Lohesurf.

Ja lõpuks polegi enam oluline, kui vana sa oled.

Õppimine ei lõpe.

---

2026 – aasta, mil katsetasime palju uut

Sel suvel proovisime mitmeid uusi formaate.

Kõik ideed ei lennanud.

Ja see on täiesti normaalne.

Mõned asjad tulebki ära proovida selleks, et teada saada, mida edasi teha.

Samas oli ka väga häid üllatusi.

Eriliselt hea meel on mul pere surfi- ja joogalaagri üle, mille tegime esimest korda koos Kadri Romanoga The Yoga Islandist.

Esimene kord – ja väga äge õnnestumine.

Surfi-, jooga- ja hingamise laagrit korraldasime Pille Taliga juba neljandat aastat. Seekord katsetasime varasema kolme päeva asemel kahepäevast formaati.

Ja saime olulise õppetunni:

lühem formaat töötab väga hästi.

Laste ja noorte surfilaagrid on endiselt väga populaarsed ning seda rada tuleb kindlasti edasi minna.

Aga maailm muutub kiiresti.

Seega peame muutuma ka meie – olema loovamad, katsetama ning olema avatud uutele tegevustele ja formaatidele.

---

1,5 kuud täis surfielu

Selle suve Surfmasteri kalender oli tihe.

Väga tihe.

Päevi, kus midagi ei toimunud, oli vähe.

Alustasime juba enne jaanipäeva ning augusti esimese nädala lõpuks oli suurem osa suveprogrammist tehtud.

Võib öelda, et umbes pooleteise kuuga tegime ühe korraliku suve ära.

Töö kiire ja korralik. 😀

2026. aasta suvesse mahtusid teiste seas:

• Bachata ja tantsuüritus
• noorte lohesurfilaager 15.–17.06
• isa ja lapse surfilaager 27.–28.06
• laste surfilaager 29.06–02.07
• noorte surfilaager 06.–09.07
• pere surfi- ja loovlaager 11.–12.07
• laste surfilaager 13.–16.07
• surfi-, jooga- ja hingamise laager 18.–19.07
• noorte surfilaager 20.–23.07
• isa ja lapse surfilaager 25.–26.07
• laste surfilaager
• isa ja lapse surfilaager 08.–09.08

Kokku 11 laagrit.
33 laagripäeva.
215 osalejat.

Lisaks korraldasime 3 ettevõtete suvepäeva, kokku kuuel päeval ja ligikaudu 60 osalejale.

Sinna juurde veel personaalsed ja grupikoolitused:

lohesurf, tiivasurf ja aerusurf.

Päris korralik suvi.

---

Ja 2026. aasta rahva lemmik?

Siin pole pikka arutelu vaja.

Mootorpaadi taga MOLECULE sõit (suur tube)! 😀

Lastele meeldis.

Täiskasvanutele meeldis.

Ja kui võimalus anda, võiksid mõned vist hommikust õhtuni sõita.

Mõnikord ei pea elamus olema keeruline.

Peab lihtsalt lõbus olema.

---

Mis saab edasi?

Surfmasteri Hiiumaa suveplaan sai kenasti täidetud.

See aga ei tähenda, et surfiaasta läbi oleks.

Sügis tähendab surfarile tuult.

Kui soovid veel sel aastal lohesurfi õppida, jätkuvad Surfmasteri koolitused sobivate tuuleoludega Tallinnas ja Harjumaal.

Ja kui tuleb korralik lumine talv, siis läheme edasi juba talviste lohe- ja tiivasurfi tegevustega.

Huvi korral kirjuta meile – surfamiseks pole alati suve vaja.

---

Kõige tähtsamad jäävad lõppu – INIMESED

Ükski Ranna Surfiküla suvi ei sünni majadest, surfilaudadest, lohedest ega ilusast rannast.

Selle loovad inimesed.

Tahan südamest tänada kogu meie 2026. aasta suvetiimi.

Teiega oli erakordselt mõnus koos töötada.

Ja loomulikult suur kummardus Ranna Surfiküla peremehele Rihole ning perenaisele Dinale.

Riho – ilma sinu visiooni, töö ja hiidlase huumori ning utoopiliste ideedega poleks see koht see, mis ta täna on.

Ja Dina…

Dina on TOIDUMEISTER.

Selles pole mingit kahtlust.

You know. 😉

---

UUS PÄEV JA UUED SEIKLUSED RANNA SURFIKÜLAS

2026. aasta suvi õpetas mulle taas, et kõige väärtuslikumad asjad ei sünni alati mugavuses.

Need sünnivad siis, kui inimene proovib, kukub, õpib, tõuseb, naerab ja proovib uuesti- niikaua kui see õnnestub.

Täpselt nagu surfis.

Sellepärast usun järjest rohkem, et Surfmasteri ja Ranna Surfiküla tegelik väärtus ei seisne ainult surfamises.

Me loome kohta, kus inimene saab korraks igapäevasest mürast välja.

Kohta, kus laps saab iseseisvamaks.

Kus isa ja laps saavad päriselt koos olla.

Kus täiskasvanu võib jälle mängida ja vabalt tunda.

Kus võõrastest saavad tuttavad ja tuttavatest sõbrad.

Kus saab õppida midagi uut ja avastada võib-olla midagi uut ka iseenda kohta.

Kohta, kus tunned ennast päriselt elusana.

See ongi minu jaoks Ranna Surfiküla.

See ongi meie elukool.

Aitäh kõigile, kes olid osa Surfmasteri 2026. aasta suvest.

Ilusat kooliaasta algust kõigile koolijütsidele!

Ja meie?

Surfame ikka elumere lainetel edasi.

Kohtumiseni!

Autor: Risto Kõrgemägi
Surfmaster

Miks koera pildi lisasin? Sest koer on siiras……nüüd loe edasi.

Olen ettevõtja olnud aastast 2009. Olen korraldanud laagreid, koolitanud inimesi surfama, ehitanud üles 4 erinevat ettevõtet, vastanud tuhandetele kirjadele ja sõnumitele. Tegelen igapäevaselt turundusega, kodulehega, sotsiaalmeediaga, hinnakirjadega, logistikaga ja veel 100 erineva asjaga.

Ja ometi on üks asi, millega ma pidevalt tegelen — peaaegu automaatselt, ilma et annaksin sellele nime — mis on  kõige olulisem, kui kõik muu kokku.

Ma räägin inimestega. Päriselt.

Mitte skriptide järgi. Mitte müügitaktikaga. Lihtsalt — inimeselt inimesele.

Lugesin hiljuti Dale Carnegie raamatut “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. Raamat, mis on kirjutatud 1936. aastal. Raamat, mis on müünud üle 30 miljoni eksemplari. Raamat, mis seisab mu riiulis ja mida ma olin aastaid edasi lükanud, sest arvasin, et see on mingi “müügimehe käsiraamat” tüüpi asi.

See ei ole seda.

See on inimsuhteid käsitlev filosoofia, mis peaks olema igal ettevõtjal — ja tegelikult igal inimesel — laual. Mitte korraks loetuna, vaid pidevalt, lehti keerates, märkides, praktiseerides.

Lugesin seda ja mõtlesin korduvalt: mina tean seda. Ma olen seda kogenud. Aga ma ei ole sellele kunagi nii selgelt otsa vaadanud.

---

Ettevõtlus ei ole äri. See on inimestevaheline suhe.

Selles on kogu tõde.

Me räägime turundusest, konversioonimääradest, SEO-st, reklaamieelarvetest. Kõik see on vajalik. Aga kõige selle all on midagi palju lihtsamat ja palju raskemat korraga:

Kas inimene usaldab sind?

Mitte sinu toodet. Mitte sinu kodulehte. Mitte sinu hinnakirja. Sind.

Inimene ostab inimeselt. See on tõde 1936. aastal, kui Carnegie kirjutas. See on tõsi 2025. aastal, tuli tehisintellekt, automatiseeritud turundus ja chatbotid. Tegelikult on see 2025. aasta tõestas seda, sest usaldust on raskem leida.

Kui sa meeldid mulle, siis ma tahan sinu teenuseid kasutada. Kui ma usaldan sind, siis ma tulen tagasi. Ja ma räägin sinust teistele.

See ei ole turundus. See on midagi vanemat.

---

Esimene asi, mida Carnegie õpetas mulle enda kohta.

Raamatu esimene suur mõte on esmapilgul lihtne: ole siiras ja tunne huvi inimeste vastu.

Mitte huvi teesklev. Mitte strateegiliselt huvitatud. Päriselt huvitatud.

Carnegie kirjutab: inimestel on kergem saada kaks kuud sõpru, olles tõeliselt huvitatud teistest, kui kaks aastat üritades panna teisi endast huvi tundma.

Ma lugesin seda lauset mitu korda- see töötab.

Siis mõtlesin enda tegevuste peale. Kõige paremad kogemused — need, mida inimesed meile kirjutavad, mida nad sotsiaalmeediasse jagavad, mille pärast nad tagasi tulevad — ei ole need, kus meil oli parim ilm või kõige parem surfivarustus.——–eiiiiiiiiii

Need on hetked, kus inimene tundis, et teda märgati. Et ta ei olnud lihtsalt laagriosaline nr 7. Et juhendaja märkas, et tal on raske ja tuli lihtsalt küsima — kuidas sul läheb, kas kõik on ok?

---

Inimese nimi on kõige magusam heli maailmas.

Carnegie on konkreetne: mäleta inimeste nimesid. Kasuta neid. See on üks lihtsaimaid viise näidata, et inimene loeb sulle. Ütlen ausalt, nimede peale on mul halb mälu. Võimalusel kirjutan üles ja kordan seda ja seostan mingi tegevusega. Nägude peale on mul hea mälu, hea seegi 😉

Mäleta, mida inimene sulle rääkis. Järgmine kord, kui ta kirjutab — küsi, kuidas sul läks, käsitle teemat, mis teil käsil oli viimati.

See ei ole manipulatsioon. See on tähelepanek.

Tänapäeval, kus kõik on kiire ja kõik on automatiseeritud, on päriselt kellelegi tähelepanu pööramine — iseenesest kingitus.

Meie laagrites on see põhimõte sees alati olnud, aga ma ei olnud sellele kunagi nii otseselt nimeks pannud. 

---

Kõige tähtsam asi, mida teha vestluses.

Carnegie kirjutab sellest pikalt ja selgelt: ole hea kuulaja. Julgusta teisi enda kohta rääkima.

See tundub lihtne. See ei ole lihtne.

Me oleme harjunud vestlust juhtima enda suunas. Räägime oma toodete eelistest, oma kogemustest, oma põhjustest. Me ootame, millal meie kord tuleb rääkida.

Aga inimene, kes tunneb, et teda kuulatakse — päriselt kuulatakse, mitte ei oodata vahet, kus ise rääkima hakata — see inimene usaldab sind automaatselt rohkem. Ta tunneb ühendust. Ta tunneb, et sina oled teistest erinev.

Olen sellele mõelnud meie klientidega suheldes. Kui keegi kirjutab meile ja küsib, kas laager sobib nende lapsele — mis on parim vastus?

Lase inimesel rääkida. Siis saad teada, kuidas teda aidata. Ja mis veelgi olulisem — ta tunneb, et ta pole lihtsalt suvaline klient.

---

Äri käib inimestega, mitte robotitega.

See on lause, mille kirjutasin endale märkmikusse pärast raamatu lugemist.

Tänapäeval on kiusatus automatiseerida kõike. Automaatsed vastused. Automaatsed meiliread. Chatbotid, mis vastavad samal sekundil. CRM süsteemid, mis jälgivad iga kontakti.

Kõik see on hea. Kõik see aitab.

Aga see ei asenda hetke, kus inimene tunneb, et teine inimene on tema jaoks kohal.

Üks meie klientidest kirjutas mulle isikliku sõnumi pärast laagrit. Ta tänas mitte ainult kogemuse eest, vaid ühe konkreetse vestluse eest, mis juhtus lõkke ääres. Kus me lihtsalt rääkisime — elust, surfist, sellest, mida ta otsib.

Ma ei mäleta, mida ma ütlesin. Aga ta mäletas.

Sest keegi kuulas teda.

---

Carnegie printsiip, mis mind kõige rohkem kõnetas.

Raamatus on üks mõte, millele ma pöördusin tagasi mitu korda:

Räägi sellest, mis teist inimest huvitab.

Mitte sellest, mis sind huvitab. Mitte sellest, mida sa müüa tahad. Vaid sellest, mis on oluline teisele.

See on müügi vastand. See on teeninduse olemus.

Kui keegi kirjutab mulle ja küsib lohesurfi koolituse kohta — ta ei küsi lohesurfi kohta. Ta küsib selle kohta, mida ta loodab kogeda. Vabadust. Adrenaliini. Uut oskust. Ühendust loodusega. Midagi, mis teeb ta elu täiuslikumaks.

Kui ma vastan ainult koolituse logistikaga — kellaaeg, hind, varustus — siis ma vastan valele küsimusele.

Kui ma küsin kõigepealt: mida sa otsid? Mida sa tahad kogeda? — siis ma saan aidata päriselt.

---

See ei lõpe äriga. See algab sealt.

Carnegie raamat ei ole ainult äriraamat. See on inimsuhteid käsitlev tekst, mis kehtib igal pool.

Sõprade, perekonna, täiesti võõraste inimestega tänaval.

Viisakus on alahinnatud. Austus on alahinnatud. Hea kuulamise oskus on alahinnatud.

Me elame maailmas, kus kõik on kiire, kus kõik räägib ja keegi ei kuula, kus tähelepanu on muutunud haruldaseks kaubaks. Ja just seetõttu on inimene, kes on viisakas, kes on kohal, kes kuulab — tänapäeval erakordne.

Ma ütlen ausalt, viimasel ajal, kui käin poes, siis kohtan VIISAKUST ja siirast hea soovlikust igal sammul. Ma naeratan palju ja kohtlen inimesi suure austusega ja vastu saan täpselt samasuguse reaktsiooni. See on uskumatu, kui hästi see toimib. Proovige ja veendute ise.

Surfmaster on selline koht, kus ei toimu ainult surf ja laagrid — vaid koht, kus inimesed tunnevad, et nad on nähtud. Et nende küsimused on olulised. Et nendest hoolitakse.

See on see, mida Carnegie õpetas mulle uuesti. Mitte midagi uut — vaid midagi, mida ma teadsin, aga mida ei olnud piisavalt sõnastanud.

---

Üks lause, millega lõpetan.

“Ole siiras. Ära luba midagi, mida sa ei suuda täita.”

---

Risto Kõrgemägi on Surfmasteri asutaja. Ta surfab alates 2005. aastast ja usub, et meri õpetab inimesi — nii lainetel kui ka elus.

 Rohkem infot: surfmaster.ee

“99% inimestest hingab valesti. Ja nad ei tea seda. Meri parandab seda automaatselt.”

See kõlab provokatiivselt. Aga on tõsi.

Krooniline stress muudab hingamismustrit. Me hakkame hingama kiiremini ja madalamalt — ainult rindkere ülemise osaga. See aktiveerib sümpaatilise närvisüsteemi — see ‘fight or flight’ osa meist — pidevalt.

Aju ja keha ei tea vahet, kas oled tõelises ohus või lihtsalt liiga palju töötanud. Mõlemal juhul reageerib keha samade hormoonidega.

Mida surfamine teeb su hingamisele.

Vees surfates juhtub midagi huvitavat. Surfmine vees — ootamine, vaatamine, surfilaual püsimine — loovad loomuliku hingamisrütmi. Sa aeglustad. Sa saad rohkem hapnikku. Su parasümpaatiline süsteem aktiveerub.

Sa ei pea selle pärast üldse mõtlema. See lihtsalt juhtub automaatselt. Meri on loomulik biohäkkimisvahend.

Kolm harjutust, mida saad kohe teha.

1. BOX BREATHING: Hinga sisse 4 sekundit. Hoia 4 sekundit hinge kinni. Hinga välja 4 sekundit. Hoia 4 sekundit. Korda 4 korda. Seda kasutavad Ameerika Navy SEALid enne missioone.

2. 4-7-8 MEETOD: Sisse 4 sekundit, hoida 7, välja 8. See aktiveerib kohe parasümpaatilise süsteemi. Kasuta enne magamaminekut.

3. VABASTAVA HINGAMISE RÄNNAKUD- see on pikem protsess, mis on sild füüsilise ja mentaalse keha vahel. Tundmused võivad olla väga erinevad. Plokeeringute vabastaja ja elu energia tõstja. 

Miks Surfmasteris on hingamisretriidid.

Me ei paku seda, sest see on trendikas. Me pakume seda, sest me oleme näinud, mis juhtub inimestega, kes ühendavad vee, liikumise ja teadliku hingamise.

See ei ole müstika. See on füsioloogia, mis päriselt töötab.

Aerusurfi matk ja vabastava hingamise rännak Hiiumaal.  → https://surfmaster.ee/surf-jooga-hiiumaal/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Ma ei planeerinud seda. Lihtsalt ühel hommikul teadsin, et midagi peab muutuma.”

Elu mängib sulle vahel kätte sellised kaardid, milleks sa pole valmistunud. Oli lihtsalt üks hommik, kus ärkasin ja teadsin, et see, kuidas elu praegu liigub, ei saa olla kogu lugu.

Mitte, et miski oleks konkreetselt valesti läinud. Elu oli suunda muutnud ja ma pidin sellele järgnema ja usaldama seda tunnet enda sees. 

Energia?  Elurõõm? Lähemale ise endale? See tunne, et sa elad oma elu — mitte lihtsalt täidad rolli kellegi ees, ühiskonna ees.

Mis mind Hiiumaale tõi?

Surf on alati olnud minu südames. See koht, kus mina lõpetan olemast ‘keegi’ ja saan lihtsalt olla. Vees ei ole sa üheski rollis. Sa oled ainult sina ise.

Hiiumaa ei olnud plaan. See oli next step. Pärast aastatepikkust küsimust ‘mis on minu jaoks oluline’, vastus kujunes välja järk-järgult. Ranna Surfiküla ei ole ainult koht, kus õpetatakse surfamist. See on koht, kus õpetatakse olemist.

Mida ma tahtsin luua.

Ma ei tahtud luua äri. Ma tahtsin leida rohkem iseennast. Kohta, kuhu inimesed tulevad ja lähevad tagasi rohkem iseendana kui tulles.

See kõlab suurelt. Aga päev päeva haaval see on väga lihtne: hea koolitus, turvaline keskkond, reaalne kogemus, inimesed, kes hoolivad.

Neli aastat hiljem olen veendunud, et see oli õige otsus. 

Mida see sulle tähendab.

Sa ei pea Hiiumaale kolima. Sa ei pea elus kõigest loobuma.

Aga küsimus on väärt küsimist iseendalt: mis see on, mis annab sulle tunde, et elad päriselt? Mitte täita päevi lihtsalt. Et lihtsalt funktsioneerida. Vaid päriselt elada.

Kui see küsimus sind kõnetab, siis on algus juba tehtud……liigu seda rada.

Surfmaster on 2005. aastast. Risto lugu jätkub — tule lisa osa kirjutama.  → https://surfmaster.ee/meie-lugu/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Esimese 2 tunni jooksul kukud keskmiselt 47 korda. Ja siis sa seisad. Ja mõistad midagi.”

Meie kultuuris on ebaõnnestumine häbi. Koolisüsteem mõõdab edu hindega, mitte katsetega. Tööl karistatakse vigu, mitte ebamugavaid küsimusi. Me oleme kasvanud üles ideega, et ebaõnnestumine tähendab midagi sinu kohta.

Mina ei nõustu sellega.

Mida surfamine sulle esimesel päeval õpetab.

Laine tuleb. Sa oled laual. Sa proovid püsti tõusta. Sa kukud. Vahet pole, mis surfialaga sa tegeled- kõik on pm sama. 

Laine ei näe, kui hea sa tegelikult oled. Tal ei ole arvamust sinu kohta. Ta lihtsalt on. Ja selles on midagi sügavalt vabastavat.

Sa kukud ilma, et keegi hindaks. Sa püüad uuesti ilma et keegi nuriseks. Ja kui sa lõpuks seisad püsti laual — isegi kasvõi 2 sekundit— sa tead, et see on väga hea tunne. Mitte hindega antud. Mitte kellelegi tõestatud. Sinu võit- sa tegid selle ära.

Miks see õppetund kestab kauem kui surfilaager.

Inimesed, kes on surfamist õppinud, räägivad sellest sageli aastate pärast. Mitte tehnikast. Vaid sellest hetkest, kui nad mõistsid, et kukkumine on osa protsessist. See on kõige olulisem osa selle juures (loe ridade vahelt).

Et ebaõnnestumine ei ole vastupidine edule. See on tee sinna.

See on õppetund, mida koolid ei anna. Mida PowerPointi slaidid ei anna. Mida ainult kogemus — päris, kehaline, lainetel annab. Seda on raske võibolla mõista, kui sa pole proovinud.

Mida see tähendab täiskasvanuna.

Mõtle viimase kuue kuu peale. Mitu korda sa proovisid midagi uut, teadmata tulemust? Mitu korda lubad endal olla alustaja?

Surfamine ei ole ainult spordiala. See on treening (vaimne ja füüsiline ning mentaalne). Treening selleks, kuidas olla inimene selles maailmas, kus asjad ei lähe alati plaanipäraselt. EI PEAGI MINEMA ja see on ok. Tähtis on protsess, naudi seda 100-ga.

Tule proovi. Kukkumine on lubatud — tegelikult on see kohustuslik.  → https://surfmaster.ee/surfikoolitus/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Uuringud näitavad, et laps, kes veedab 6 tundi päevas ekraani ees, kaotab midagi, mida hiljem on väga raske tagasi saada.”

Ma ei kirjuta seda selleks, et kellegi peale nõpuga näidata. Ma kirjutan seda, sest näen iga suvi, mis juhtub, kui laps jõuab esimest korda meile.

Alguses on ta rahutu. Ta ei tea, mida teha, kui käes pole telefoni. Ta ei oska igavust taluda. Ta tõrjub kõike uut, sest uus on ebamugav ja vana (ekraan) on tuttav.

Teise päeva lõpuks on midagi muutunud.

Kolmanda päeva hommikul jookseb ta ise randa ja telefon on unustatud. Vahe märkus, et lapsevanemad tunnevad suuremat huvi, millal ikka tema laps saab telefoni kasutada. Õhtul on kella 21.00-21.30 telefoni aeg, siis vanemad on osad paanikas, kui laps neile ei helista ja nad last telefonitsi kätte ei saa. Miks ei saa, set lapsel on palju põnevam teiste lastega mängida ja tunda rõõmu surfilaagris olemisest. SEE ON REAALSUS ja see teeb meile suurt rõõmu, sest me tõesti oleme midagi muutnud lastes positiivset.

Mida need kuus tundi päevas tegelikult maksavad.

Maailma Terviseorganisatsioon on soovitanud alla 12-aastastele maksimaalselt kaks tundi ekraaniaega päevas. Enamik lapsi saab kaks korda rohkem.

See ei ole ainult ajahalduse küsimus. Dopamiin, mida ekraan pakub, on kiire ja odav. Aju harjub kiire rahuldusega. Ja siis muutub kõik, mis on aeglasem — loodus, liikumine, sõbrad, raamatud — ’igavaks’. Mitte sest need on igavad. Vaid sest aju on ümber häälestunud.

See ümber häälestamine on pöörduv. Aga see võtab aega.

Mida laagris juhtub.

Esimene päev on kõige raskem — nii lapse kui lapsevanema jaoks. Laps protesteerib. Ütleb, et on igav. Ütleb, et tahab koju.

Teine päev: ta proovib esimest korda surfi. Kukub. Kukub uuesti. Seisab. Karjub rõõmust.

Kolmas päev: hakkab ise küsima, millal saab uuesti minna. Millal me jälle surfame—-see on nii äge.

See muutus on füsioloogiline. Reaalne tegevus, reaalne tagasiside, reaalne tunnustamine läbi kehalise kogemuse — see taastab aju loomulikud dopamiinirütmid.

Mida laps laagrist kaasa võtab.

Uued sõbrad. Uus oskus. Aga kõige olulisem — kogemus, et ta suudab midagi raskemat teha ja ennast proovile panna. Et kukkumine ei tähenda ebaõnnestumist. Et ta on võimekam, kui ta arvas. Meie moto on elus ja surfis ” Elus saab võita ja õppida” Sõna kaotus on asendatud õppimisega. See mantra töötab 110% 

See on enesekindlus, mida ekraan ei anna.

Laste ja noorte surfilaagrid Hiiumaal. Koha, kus kasvab midagi päriselt.  → https://surfmaster.ee/surfilaager/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Ma ei tulnud Hiiumaale surfama. Ma tulin otsima midagi, mis mul oli läinud kaduma.”

See lause jääb nii mõnigi kord kajama. Mitte sõna-sõnalt, aga sisult — alati sama. Nad ei tule tehnikat õppima. Nad tulevad midagi tagasi saama.

Midagi, mida igapäevaelu, töö, suhted, laste kasvatamine on vaikselt kulutanud.

Oma tunnet iseendast.

Mida ühiskond naiselt ootab.

On palju ootusi. Ole tubli emme. Ole hea töötaja. Hoolitse kõigi eest. Ole energiline. Näe hea välja. Ära kaeble.

Ja naised täidavad neid ootusi. Sageli hästi, sageli perfektselt. Kuid selle kõige taga on mingi vaikne kurnatus, mida on raske nimetada, sest see ei näe välja nagu probleem. Sa funktsioneerid. Sa oled produktiivne. Aga sa ei ole päris elus.

Miks seikluslik puhkus on erinev.

Spa-puhkus on mõnus. Aga see ei pane sind ennast proovile. See ei nõua, et sa usaldaksid oma keha. Et sa jätaksid maha kõik ootused ja lihtsalt proovid midagi uut.

Surfamine — eriti esimest korda — teeb seda. Sa ei saa olla ‘hea’ alguses. Sa pead lubama endal olla algaja. Sa kukud. Sa naerad enda üle. Ja korraks kaob kogu see surve olla keegi.

See moment — see on see, mida naised Surfmasterist kaasa võtavad.

Sa ei pea tulema koos.

Üks asi, mida kuuleme tihti: ‘Tahaksin tulla, aga ei tea kellega.’ See on vale põhjus mitte tulla.

Sa ei pea tulema koos sõbrannaga või kaaslasega. Sa tuled iseenda pärast. Ja kohtad seal naisi, kes on sama laine peal.

Surfi- ja meditatsiooni retriidil naistele on Hiiumaal ruum selleks — liikumiseks, vaikuse jaoks, ühenduseks ja aususe jaoks iseenda ees.

Surfi ja sisemise tasakaalu retriit naistele. Tule enda jaoks.  → https://surfmaster.ee/surfi-meditatsioon-hiiumaa-naised/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Lainel ei saa sa olla pooleldi kohal. See on ainus spordiala, kus kohalolu on kohustus, mitte valik.”

Ühes laagris rääkisin isaga. Istusime lõkke ääres, laps oli juba magama läinud. Ta vaatas tuld ja ütles midagi, mida ma ei ole unustanud.

‘Ma märkasin täna, et vaatasin kaks korda telefoni, kui laps rääkis. Mitte sest midagi olulist oli seal. Lihtsalt harjumusest. Ja ta märkas. Ta ei öelnud midagi. Aga ta märkas.’

See on see tunne, millest me ei räägi piisavalt. Kohalolu puudumisest isaduses.

Pooleldi olemas.

Me oleme kehaga kohal. Istume laua taga, viime lasteaeda, teeme ühiseid asju. Aga kui su mõtted on mujal — tööl, telefonis, järgmisel kohtumisel — siis su laps tunneb seda.

Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid. Nad vajavad kohalolekut. Tähelepanu, mis on päriselt suunatud nende poole, mitte ekraanilt üles vaadates.

Surf on see, mis mind selle mõtte juurde tõi. Vees ei saa sa olla mujal. Laine ei oota, kuni sa lõpetad mõtlemise.

Mida isa ja laps laagris kogema hakkavad.

Marius Rebane tuli laagrisse oma kahe pojaga. Hiljem kirjutas ta: ‘Ühine huvi tõi kokku ühise mõttelaadiga isasid.’ Surfari-kujuke, mille nad laagris valmistasid, seisab nüüd suvilas garaaži ees.

See kujuke ei ole ainult ese. See on mälestus sellest, kui isa oli kohal. Päriselt kohal.

Küsimus, mida endalt küsida.

Millal viimati tegid midagi koos oma lapsega, mis nõudis, et sa oleksid täielikult kohal — mitte juhendaja, mitte hindaja, vaid lihtsalt koos olite?

Lainel vastust ei ole, kui mõtted on mujal. Ja see — see on parim treening isaduses.

Isa ja laps surfilaager Hiiumaal. Kahekesi, lainetel, kohal.  → https://surfmaster.ee/isa-ja-laps-surfilaager-hiiumaal/

Risto Kõrgemägi

“Kõige levinum küsimus, mida saan: kas ma olen selleks liiga vana? Vastus on alati sama.”

Risto Kärmas tuli meie juurde 2023. aastal.  Olin surfist 10 aastat pausi pidanud enne oli purjelauda proovinud päris mitmeid kordi. Ta ei olnud professionaal. Ta oli mees, kellel oli tunne, et midagi on tema elust ära kadunud.

Ta pidas pausi surfist. Aga ta pidas pausi ka iseendast.

Risto osales surfi, jooga ja hingamise laagris ja laagi lõpuks ostis ta lohesurfi varustuse. ‘Tagasituleku tunne on lihtsalt imeline,’ kirjutas ta hiljem.

Kui vana sa oled?

See on vale küsimus. Õige küsimus on: kaua plaanid veel elada? Hmmm seda eitea ju keegi 😉

Iga aasta, mille jooksul sa ei tee seda, mida tahad — see ei tule tagasi. Ja iga aasta, mil sa seda teed — see jääb.

Näiteks 40-aastane inimene, kes hakkab surfama, ei konkureeri 25-aastasega. Ta ei pea seda tegema. Surf ei ole võistlus. See on dialoog — sinu keha ja mere vahel.

Mida keha tegelikult suudab

On levinud müüt, et peale 40 on keha õppimisvõime kadunud, et peale 25 eluaastat hakkame taandarenema? See ei ole tõsi. Neuroplastilisus — aju võime uusi ühendusi ehitada — eksisteerib kogu elu. Keha vananeb, kuid sportliku aktiivse tegevusega saame seda protsessi hoida enda kontrolli all.

Jah, keha taastub natuke aeglasemalt. Jah, plastilisus nõuab rohkem tööd. Aga tasakaal, koordinatsioon, rahu lainete ees — neid arendatakse igas vanuses. Tuult saab püüda igas vanuses. Ja täiskasvanu saab kõike kiiremini mõistusega mõista, kui laps, kes veel kõike katse-eksitusmeetodil õpib.

Mida need inimesed ütlevad, kes tulevad.

Miikael Metsala kirjutab: ‘Just need suved on olnud kõige vägevamad, kui olen Hiiumaal olnud ja surfanud”

Katrin Pill tuli surfi- ja joogalaagrisse esmakordselt. ‘Seda peab ise kogema,’ ütles ta.

Millal on liiga hilja?

Pole õiget aega- täna on täpselt õige koht ja aeg millal alustada.

Mitte siis, kui lapsed on suuremad. Mitte siis, kui on vähem tööd. Mitte ‘mingi teinekord’. Praegu.

Alusta siin. Isegi kui sa ei tea, kas see on ‘sinu jaoks’.  → https://surfmaster.ee/surfikoolitus/

Autor: Risto Kõrgemägi

 

“Kui psühholoog ütles mulle: surfa edasi, kuna sa oled seda 20 aastat teinud. Ma ei suutnud mõista, et sellel on nii suur mõju.”

On olukordi, mida ma olen inimestega vesteldes täheldanud. See hetk, kus sa ei ole enam ‘natuke väsinud’. Sa oled lihtsalt tühi. Tõused hommikul ja tunned, et midagi, mis peaks olema sees, on ära kulunud.

Psühholoogid nimetavad seda läbipõlemiseks. Aga see sõna on saanud nii tavalises kasutuses nii kulunuks, et me ei võta seda enam tõsiselt. Me naerame: ‘jaa, ma olen ka läbipõlenud, kes meist poleks.’ Ja jätkame.

Aga keha loeb punkte. Ja ühel päeval ta esitab arve.

Mida läbipõlemine kehale teeb

See ei ole ainult väsimus. Läbipõlemine muudab sinu aju biokeemiat. Krooniline stress tõstab kortisoolinäitajaid nii kõrgele, et aju hakkab ennast kaitsma — vähendades reaktsioonivõimet, sulgemades emotsioone, tekitades tuimust.

Sa ei tunne rõõmu. Sa ei tunne ka suurt kurbust. Sa lihtsalt eksisteerid.

Ja siis keegi ütleb: mine ära korraks. Mine loodusesse. Mine vee äärde.

Miks vesi katkestab selle tsükli

Kehaline tegevus vees teeb midagi, mida lihtsalt puhkamine ei tee. Ta annab stressihormoone ‘kulutada’. Keha on loodud liikuma — ja kui liikumine on seotud uue keskkonnaga, uue väljakutsega, siis aju lülitub ümber.

Veelgi rohkem — uue oskuse õppimine, nagu surfamine, aktiveerib neuroplastilisust. Aju hakkab ehitama uusi ühendusi. See on bioloogiline katkestuspunkt.

Paljud Surfmasteri kliendid kirjeldavad sama asja. Nad tulevad kurnatud. Esimesel päeval on raske. Teise päeva lõpuks on midagi muutunud. Mitte et kõik on lahendatud — vaid et on ruumi hingata.

Mida see tähendab sulle

Kui tunned, et oled lähedal sellele piirile, kus energia ei taastu enam une peale — see on märk, et rutiin ei tööta. Et keha vajab midagi muud.

Mitte rohkem tööd. Mitte rohkem optimeerimist. Vaid elamust. Midagi, mis on päriselt teistmoodi.

Hiiumaa on see koht, kus tempo muutub juba praamilt maha astudes. Mitte sest keegi käsib — vaid sest see lihtsalt juhtub.

Surfilaager, retriit, aerusurfi matk — Surfmasteris on mitu võimalust alustada.  →  

https://surfmaster.ee/surfilaager/

Autor: Risto Kõrgemägi