Rubriik: Kõik

Miks koera pildi lisasin? Sest koer on siiras……nüüd loe edasi.

Olen ettevõtja olnud aastast 2009. Olen korraldanud laagreid, koolitanud inimesi surfama, ehitanud üles 4 erinevat ettevõtet, vastanud tuhandetele kirjadele ja sõnumitele. Tegelen igapäevaselt turundusega, kodulehega, sotsiaalmeediaga, hinnakirjadega, logistikaga ja veel 100 erineva asjaga.

Ja ometi on üks asi, millega ma pidevalt tegelen — peaaegu automaatselt, ilma et annaksin sellele nime — mis on  kõige olulisem, kui kõik muu kokku.

Ma räägin inimestega. Päriselt.

Mitte skriptide järgi. Mitte müügitaktikaga. Lihtsalt — inimeselt inimesele.

Lugesin hiljuti Dale Carnegie raamatut “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. Raamat, mis on kirjutatud 1936. aastal. Raamat, mis on müünud üle 30 miljoni eksemplari. Raamat, mis seisab mu riiulis ja mida ma olin aastaid edasi lükanud, sest arvasin, et see on mingi “müügimehe käsiraamat” tüüpi asi.

See ei ole seda.

See on inimsuhteid käsitlev filosoofia, mis peaks olema igal ettevõtjal — ja tegelikult igal inimesel — laual. Mitte korraks loetuna, vaid pidevalt, lehti keerates, märkides, praktiseerides.

Lugesin seda ja mõtlesin korduvalt: mina tean seda. Ma olen seda kogenud. Aga ma ei ole sellele kunagi nii selgelt otsa vaadanud.

---

Ettevõtlus ei ole äri. See on inimestevaheline suhe.

Selles on kogu tõde.

Me räägime turundusest, konversioonimääradest, SEO-st, reklaamieelarvetest. Kõik see on vajalik. Aga kõige selle all on midagi palju lihtsamat ja palju raskemat korraga:

Kas inimene usaldab sind?

Mitte sinu toodet. Mitte sinu kodulehte. Mitte sinu hinnakirja. Sind.

Inimene ostab inimeselt. See on tõde 1936. aastal, kui Carnegie kirjutas. See on tõsi 2025. aastal, tuli tehisintellekt, automatiseeritud turundus ja chatbotid. Tegelikult on see 2025. aasta tõestas seda, sest usaldust on raskem leida.

Kui sa meeldid mulle, siis ma tahan sinu teenuseid kasutada. Kui ma usaldan sind, siis ma tulen tagasi. Ja ma räägin sinust teistele.

See ei ole turundus. See on midagi vanemat.

---

Esimene asi, mida Carnegie õpetas mulle enda kohta.

Raamatu esimene suur mõte on esmapilgul lihtne: ole siiras ja tunne huvi inimeste vastu.

Mitte huvi teesklev. Mitte strateegiliselt huvitatud. Päriselt huvitatud.

Carnegie kirjutab: inimestel on kergem saada kaks kuud sõpru, olles tõeliselt huvitatud teistest, kui kaks aastat üritades panna teisi endast huvi tundma.

Ma lugesin seda lauset mitu korda- see töötab.

Siis mõtlesin enda tegevuste peale. Kõige paremad kogemused — need, mida inimesed meile kirjutavad, mida nad sotsiaalmeediasse jagavad, mille pärast nad tagasi tulevad — ei ole need, kus meil oli parim ilm või kõige parem surfivarustus.——–eiiiiiiiiii

Need on hetked, kus inimene tundis, et teda märgati. Et ta ei olnud lihtsalt laagriosaline nr 7. Et juhendaja märkas, et tal on raske ja tuli lihtsalt küsima — kuidas sul läheb, kas kõik on ok?

---

Inimese nimi on kõige magusam heli maailmas.

Carnegie on konkreetne: mäleta inimeste nimesid. Kasuta neid. See on üks lihtsaimaid viise näidata, et inimene loeb sulle. Ütlen ausalt, nimede peale on mul halb mälu. Võimalusel kirjutan üles ja kordan seda ja seostan mingi tegevusega. Nägude peale on mul hea mälu, hea seegi 😉

Mäleta, mida inimene sulle rääkis. Järgmine kord, kui ta kirjutab — küsi, kuidas sul läks, käsitle teemat, mis teil käsil oli viimati.

See ei ole manipulatsioon. See on tähelepanek.

Tänapäeval, kus kõik on kiire ja kõik on automatiseeritud, on päriselt kellelegi tähelepanu pööramine — iseenesest kingitus.

Meie laagrites on see põhimõte sees alati olnud, aga ma ei olnud sellele kunagi nii otseselt nimeks pannud. 

---

Kõige tähtsam asi, mida teha vestluses.

Carnegie kirjutab sellest pikalt ja selgelt: ole hea kuulaja. Julgusta teisi enda kohta rääkima.

See tundub lihtne. See ei ole lihtne.

Me oleme harjunud vestlust juhtima enda suunas. Räägime oma toodete eelistest, oma kogemustest, oma põhjustest. Me ootame, millal meie kord tuleb rääkida.

Aga inimene, kes tunneb, et teda kuulatakse — päriselt kuulatakse, mitte ei oodata vahet, kus ise rääkima hakata — see inimene usaldab sind automaatselt rohkem. Ta tunneb ühendust. Ta tunneb, et sina oled teistest erinev.

Olen sellele mõelnud meie klientidega suheldes. Kui keegi kirjutab meile ja küsib, kas laager sobib nende lapsele — mis on parim vastus?

Lase inimesel rääkida. Siis saad teada, kuidas teda aidata. Ja mis veelgi olulisem — ta tunneb, et ta pole lihtsalt suvaline klient.

---

Äri käib inimestega, mitte robotitega.

See on lause, mille kirjutasin endale märkmikusse pärast raamatu lugemist.

Tänapäeval on kiusatus automatiseerida kõike. Automaatsed vastused. Automaatsed meiliread. Chatbotid, mis vastavad samal sekundil. CRM süsteemid, mis jälgivad iga kontakti.

Kõik see on hea. Kõik see aitab.

Aga see ei asenda hetke, kus inimene tunneb, et teine inimene on tema jaoks kohal.

Üks meie klientidest kirjutas mulle isikliku sõnumi pärast laagrit. Ta tänas mitte ainult kogemuse eest, vaid ühe konkreetse vestluse eest, mis juhtus lõkke ääres. Kus me lihtsalt rääkisime — elust, surfist, sellest, mida ta otsib.

Ma ei mäleta, mida ma ütlesin. Aga ta mäletas.

Sest keegi kuulas teda.

---

Carnegie printsiip, mis mind kõige rohkem kõnetas.

Raamatus on üks mõte, millele ma pöördusin tagasi mitu korda:

Räägi sellest, mis teist inimest huvitab.

Mitte sellest, mis sind huvitab. Mitte sellest, mida sa müüa tahad. Vaid sellest, mis on oluline teisele.

See on müügi vastand. See on teeninduse olemus.

Kui keegi kirjutab mulle ja küsib lohesurfi koolituse kohta — ta ei küsi lohesurfi kohta. Ta küsib selle kohta, mida ta loodab kogeda. Vabadust. Adrenaliini. Uut oskust. Ühendust loodusega. Midagi, mis teeb ta elu täiuslikumaks.

Kui ma vastan ainult koolituse logistikaga — kellaaeg, hind, varustus — siis ma vastan valele küsimusele.

Kui ma küsin kõigepealt: mida sa otsid? Mida sa tahad kogeda? — siis ma saan aidata päriselt.

---

See ei lõpe äriga. See algab sealt.

Carnegie raamat ei ole ainult äriraamat. See on inimsuhteid käsitlev tekst, mis kehtib igal pool.

Sõprade, perekonna, täiesti võõraste inimestega tänaval.

Viisakus on alahinnatud. Austus on alahinnatud. Hea kuulamise oskus on alahinnatud.

Me elame maailmas, kus kõik on kiire, kus kõik räägib ja keegi ei kuula, kus tähelepanu on muutunud haruldaseks kaubaks. Ja just seetõttu on inimene, kes on viisakas, kes on kohal, kes kuulab — tänapäeval erakordne.

Ma ütlen ausalt, viimasel ajal, kui käin poes, siis kohtan VIISAKUST ja siirast hea soovlikust igal sammul. Ma naeratan palju ja kohtlen inimesi suure austusega ja vastu saan täpselt samasuguse reaktsiooni. See on uskumatu, kui hästi see toimib. Proovige ja veendute ise.

Surfmaster on selline koht, kus ei toimu ainult surf ja laagrid — vaid koht, kus inimesed tunnevad, et nad on nähtud. Et nende küsimused on olulised. Et nendest hoolitakse.

See on see, mida Carnegie õpetas mulle uuesti. Mitte midagi uut — vaid midagi, mida ma teadsin, aga mida ei olnud piisavalt sõnastanud.

---

Üks lause, millega lõpetan.

“Ole siiras. Ära luba midagi, mida sa ei suuda täita.”

---

Risto Kõrgemägi on Surfmasteri asutaja. Ta surfab alates 2005. aastast ja usub, et meri õpetab inimesi — nii lainetel kui ka elus.

 Rohkem infot: surfmaster.ee

“99% inimestest hingab valesti. Ja nad ei tea seda. Meri parandab seda automaatselt.”

See kõlab provokatiivselt. Aga on tõsi.

Krooniline stress muudab hingamismustrit. Me hakkame hingama kiiremini ja madalamalt — ainult rindkere ülemise osaga. See aktiveerib sümpaatilise närvisüsteemi — see ‘fight or flight’ osa meist — pidevalt.

Aju ja keha ei tea vahet, kas oled tõelises ohus või lihtsalt liiga palju töötanud. Mõlemal juhul reageerib keha samade hormoonidega.

Mida surfamine teeb su hingamisele.

Vees surfates juhtub midagi huvitavat. Surfmine vees — ootamine, vaatamine, surfilaual püsimine — loovad loomuliku hingamisrütmi. Sa aeglustad. Sa saad rohkem hapnikku. Su parasümpaatiline süsteem aktiveerub.

Sa ei pea selle pärast üldse mõtlema. See lihtsalt juhtub automaatselt. Meri on loomulik biohäkkimisvahend.

Kolm harjutust, mida saad kohe teha.

1. BOX BREATHING: Hinga sisse 4 sekundit. Hoia 4 sekundit hinge kinni. Hinga välja 4 sekundit. Hoia 4 sekundit. Korda 4 korda. Seda kasutavad Ameerika Navy SEALid enne missioone.

2. 4-7-8 MEETOD: Sisse 4 sekundit, hoida 7, välja 8. See aktiveerib kohe parasümpaatilise süsteemi. Kasuta enne magamaminekut.

3. VABASTAVA HINGAMISE RÄNNAKUD- see on pikem protsess, mis on sild füüsilise ja mentaalse keha vahel. Tundmused võivad olla väga erinevad. Plokeeringute vabastaja ja elu energia tõstja. 

Miks Surfmasteris on hingamisretriidid.

Me ei paku seda, sest see on trendikas. Me pakume seda, sest me oleme näinud, mis juhtub inimestega, kes ühendavad vee, liikumise ja teadliku hingamise.

See ei ole müstika. See on füsioloogia, mis päriselt töötab.

Aerusurfi matk ja vabastava hingamise rännak Hiiumaal.  → https://surfmaster.ee/surf-jooga-hiiumaal/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Ma ei planeerinud seda. Lihtsalt ühel hommikul teadsin, et midagi peab muutuma.”

Elu mängib sulle vahel kätte sellised kaardid, milleks sa pole valmistunud. Oli lihtsalt üks hommik, kus ärkasin ja teadsin, et see, kuidas elu praegu liigub, ei saa olla kogu lugu.

Mitte, et miski oleks konkreetselt valesti läinud. Elu oli suunda muutnud ja ma pidin sellele järgnema ja usaldama seda tunnet enda sees. 

Energia?  Elurõõm? Lähemale ise endale? See tunne, et sa elad oma elu — mitte lihtsalt täidad rolli kellegi ees, ühiskonna ees.

Mis mind Hiiumaale tõi?

Surf on alati olnud minu südames. See koht, kus mina lõpetan olemast ‘keegi’ ja saan lihtsalt olla. Vees ei ole sa üheski rollis. Sa oled ainult sina ise.

Hiiumaa ei olnud plaan. See oli next step. Pärast aastatepikkust küsimust ‘mis on minu jaoks oluline’, vastus kujunes välja järk-järgult. Ranna Surfiküla ei ole ainult koht, kus õpetatakse surfamist. See on koht, kus õpetatakse olemist.

Mida ma tahtsin luua.

Ma ei tahtud luua äri. Ma tahtsin leida rohkem iseennast. Kohta, kuhu inimesed tulevad ja lähevad tagasi rohkem iseendana kui tulles.

See kõlab suurelt. Aga päev päeva haaval see on väga lihtne: hea koolitus, turvaline keskkond, reaalne kogemus, inimesed, kes hoolivad.

Neli aastat hiljem olen veendunud, et see oli õige otsus. 

Mida see sulle tähendab.

Sa ei pea Hiiumaale kolima. Sa ei pea elus kõigest loobuma.

Aga küsimus on väärt küsimist iseendalt: mis see on, mis annab sulle tunde, et elad päriselt? Mitte täita päevi lihtsalt. Et lihtsalt funktsioneerida. Vaid päriselt elada.

Kui see küsimus sind kõnetab, siis on algus juba tehtud……liigu seda rada.

Surfmaster on 2005. aastast. Risto lugu jätkub — tule lisa osa kirjutama.  → https://surfmaster.ee/meie-lugu/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Esimese 2 tunni jooksul kukud keskmiselt 47 korda. Ja siis sa seisad. Ja mõistad midagi.”

Meie kultuuris on ebaõnnestumine häbi. Koolisüsteem mõõdab edu hindega, mitte katsetega. Tööl karistatakse vigu, mitte ebamugavaid küsimusi. Me oleme kasvanud üles ideega, et ebaõnnestumine tähendab midagi sinu kohta.

Mina ei nõustu sellega.

Mida surfamine sulle esimesel päeval õpetab.

Laine tuleb. Sa oled laual. Sa proovid püsti tõusta. Sa kukud. Vahet pole, mis surfialaga sa tegeled- kõik on pm sama. 

Laine ei näe, kui hea sa tegelikult oled. Tal ei ole arvamust sinu kohta. Ta lihtsalt on. Ja selles on midagi sügavalt vabastavat.

Sa kukud ilma, et keegi hindaks. Sa püüad uuesti ilma et keegi nuriseks. Ja kui sa lõpuks seisad püsti laual — isegi kasvõi 2 sekundit— sa tead, et see on väga hea tunne. Mitte hindega antud. Mitte kellelegi tõestatud. Sinu võit- sa tegid selle ära.

Miks see õppetund kestab kauem kui surfilaager.

Inimesed, kes on surfamist õppinud, räägivad sellest sageli aastate pärast. Mitte tehnikast. Vaid sellest hetkest, kui nad mõistsid, et kukkumine on osa protsessist. See on kõige olulisem osa selle juures (loe ridade vahelt).

Et ebaõnnestumine ei ole vastupidine edule. See on tee sinna.

See on õppetund, mida koolid ei anna. Mida PowerPointi slaidid ei anna. Mida ainult kogemus — päris, kehaline, lainetel annab. Seda on raske võibolla mõista, kui sa pole proovinud.

Mida see tähendab täiskasvanuna.

Mõtle viimase kuue kuu peale. Mitu korda sa proovisid midagi uut, teadmata tulemust? Mitu korda lubad endal olla alustaja?

Surfamine ei ole ainult spordiala. See on treening (vaimne ja füüsiline ning mentaalne). Treening selleks, kuidas olla inimene selles maailmas, kus asjad ei lähe alati plaanipäraselt. EI PEAGI MINEMA ja see on ok. Tähtis on protsess, naudi seda 100-ga.

Tule proovi. Kukkumine on lubatud — tegelikult on see kohustuslik.  → https://surfmaster.ee/surfikoolitus/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Uuringud näitavad, et laps, kes veedab 6 tundi päevas ekraani ees, kaotab midagi, mida hiljem on väga raske tagasi saada.”

Ma ei kirjuta seda selleks, et kellegi peale nõpuga näidata. Ma kirjutan seda, sest näen iga suvi, mis juhtub, kui laps jõuab esimest korda meile.

Alguses on ta rahutu. Ta ei tea, mida teha, kui käes pole telefoni. Ta ei oska igavust taluda. Ta tõrjub kõike uut, sest uus on ebamugav ja vana (ekraan) on tuttav.

Teise päeva lõpuks on midagi muutunud.

Kolmanda päeva hommikul jookseb ta ise randa ja telefon on unustatud. Vahe märkus, et lapsevanemad tunnevad suuremat huvi, millal ikka tema laps saab telefoni kasutada. Õhtul on kella 21.00-21.30 telefoni aeg, siis vanemad on osad paanikas, kui laps neile ei helista ja nad last telefonitsi kätte ei saa. Miks ei saa, set lapsel on palju põnevam teiste lastega mängida ja tunda rõõmu surfilaagris olemisest. SEE ON REAALSUS ja see teeb meile suurt rõõmu, sest me tõesti oleme midagi muutnud lastes positiivset.

Mida need kuus tundi päevas tegelikult maksavad.

Maailma Terviseorganisatsioon on soovitanud alla 12-aastastele maksimaalselt kaks tundi ekraaniaega päevas. Enamik lapsi saab kaks korda rohkem.

See ei ole ainult ajahalduse küsimus. Dopamiin, mida ekraan pakub, on kiire ja odav. Aju harjub kiire rahuldusega. Ja siis muutub kõik, mis on aeglasem — loodus, liikumine, sõbrad, raamatud — ’igavaks’. Mitte sest need on igavad. Vaid sest aju on ümber häälestunud.

See ümber häälestamine on pöörduv. Aga see võtab aega.

Mida laagris juhtub.

Esimene päev on kõige raskem — nii lapse kui lapsevanema jaoks. Laps protesteerib. Ütleb, et on igav. Ütleb, et tahab koju.

Teine päev: ta proovib esimest korda surfi. Kukub. Kukub uuesti. Seisab. Karjub rõõmust.

Kolmas päev: hakkab ise küsima, millal saab uuesti minna. Millal me jälle surfame—-see on nii äge.

See muutus on füsioloogiline. Reaalne tegevus, reaalne tagasiside, reaalne tunnustamine läbi kehalise kogemuse — see taastab aju loomulikud dopamiinirütmid.

Mida laps laagrist kaasa võtab.

Uued sõbrad. Uus oskus. Aga kõige olulisem — kogemus, et ta suudab midagi raskemat teha ja ennast proovile panna. Et kukkumine ei tähenda ebaõnnestumist. Et ta on võimekam, kui ta arvas. Meie moto on elus ja surfis ” Elus saab võita ja õppida” Sõna kaotus on asendatud õppimisega. See mantra töötab 110% 

See on enesekindlus, mida ekraan ei anna.

Laste ja noorte surfilaagrid Hiiumaal. Koha, kus kasvab midagi päriselt.  → https://surfmaster.ee/surfilaager/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Ma ei tulnud Hiiumaale surfama. Ma tulin otsima midagi, mis mul oli läinud kaduma.”

See lause jääb nii mõnigi kord kajama. Mitte sõna-sõnalt, aga sisult — alati sama. Nad ei tule tehnikat õppima. Nad tulevad midagi tagasi saama.

Midagi, mida igapäevaelu, töö, suhted, laste kasvatamine on vaikselt kulutanud.

Oma tunnet iseendast.

Mida ühiskond naiselt ootab.

On palju ootusi. Ole tubli emme. Ole hea töötaja. Hoolitse kõigi eest. Ole energiline. Näe hea välja. Ära kaeble.

Ja naised täidavad neid ootusi. Sageli hästi, sageli perfektselt. Kuid selle kõige taga on mingi vaikne kurnatus, mida on raske nimetada, sest see ei näe välja nagu probleem. Sa funktsioneerid. Sa oled produktiivne. Aga sa ei ole päris elus.

Miks seikluslik puhkus on erinev.

Spa-puhkus on mõnus. Aga see ei pane sind ennast proovile. See ei nõua, et sa usaldaksid oma keha. Et sa jätaksid maha kõik ootused ja lihtsalt proovid midagi uut.

Surfamine — eriti esimest korda — teeb seda. Sa ei saa olla ‘hea’ alguses. Sa pead lubama endal olla algaja. Sa kukud. Sa naerad enda üle. Ja korraks kaob kogu see surve olla keegi.

See moment — see on see, mida naised Surfmasterist kaasa võtavad.

Sa ei pea tulema koos.

Üks asi, mida kuuleme tihti: ‘Tahaksin tulla, aga ei tea kellega.’ See on vale põhjus mitte tulla.

Sa ei pea tulema koos sõbrannaga või kaaslasega. Sa tuled iseenda pärast. Ja kohtad seal naisi, kes on sama laine peal.

Surfi- ja meditatsiooni retriidil naistele on Hiiumaal ruum selleks — liikumiseks, vaikuse jaoks, ühenduseks ja aususe jaoks iseenda ees.

Surfi ja sisemise tasakaalu retriit naistele. Tule enda jaoks.  → https://surfmaster.ee/surfi-meditatsioon-hiiumaa-naised/

Autor: Risto Kõrgemägi

“Lainel ei saa sa olla pooleldi kohal. See on ainus spordiala, kus kohalolu on kohustus, mitte valik.”

Ühes laagris rääkisin isaga. Istusime lõkke ääres, laps oli juba magama läinud. Ta vaatas tuld ja ütles midagi, mida ma ei ole unustanud.

‘Ma märkasin täna, et vaatasin kaks korda telefoni, kui laps rääkis. Mitte sest midagi olulist oli seal. Lihtsalt harjumusest. Ja ta märkas. Ta ei öelnud midagi. Aga ta märkas.’

See on see tunne, millest me ei räägi piisavalt. Kohalolu puudumisest isaduses.

Pooleldi olemas.

Me oleme kehaga kohal. Istume laua taga, viime lasteaeda, teeme ühiseid asju. Aga kui su mõtted on mujal — tööl, telefonis, järgmisel kohtumisel — siis su laps tunneb seda.

Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid. Nad vajavad kohalolekut. Tähelepanu, mis on päriselt suunatud nende poole, mitte ekraanilt üles vaadates.

Surf on see, mis mind selle mõtte juurde tõi. Vees ei saa sa olla mujal. Laine ei oota, kuni sa lõpetad mõtlemise.

Mida isa ja laps laagris kogema hakkavad.

Marius Rebane tuli laagrisse oma kahe pojaga. Hiljem kirjutas ta: ‘Ühine huvi tõi kokku ühise mõttelaadiga isasid.’ Surfari-kujuke, mille nad laagris valmistasid, seisab nüüd suvilas garaaži ees.

See kujuke ei ole ainult ese. See on mälestus sellest, kui isa oli kohal. Päriselt kohal.

Küsimus, mida endalt küsida.

Millal viimati tegid midagi koos oma lapsega, mis nõudis, et sa oleksid täielikult kohal — mitte juhendaja, mitte hindaja, vaid lihtsalt koos olite?

Lainel vastust ei ole, kui mõtted on mujal. Ja see — see on parim treening isaduses.

Isa ja laps surfilaager Hiiumaal. Kahekesi, lainetel, kohal.  → https://surfmaster.ee/isa-ja-laps-surfilaager-hiiumaal/

Risto Kõrgemägi

“Kõige levinum küsimus, mida saan: kas ma olen selleks liiga vana? Vastus on alati sama.”

Risto Kärmas tuli meie juurde 2023. aastal.  Olin surfist 10 aastat pausi pidanud enne oli purjelauda proovinud päris mitmeid kordi. Ta ei olnud professionaal. Ta oli mees, kellel oli tunne, et midagi on tema elust ära kadunud.

Ta pidas pausi surfist. Aga ta pidas pausi ka iseendast.

Risto osales surfi, jooga ja hingamise laagris ja laagi lõpuks ostis ta lohesurfi varustuse. ‘Tagasituleku tunne on lihtsalt imeline,’ kirjutas ta hiljem.

Kui vana sa oled?

See on vale küsimus. Õige küsimus on: kaua plaanid veel elada? Hmmm seda eitea ju keegi 😉

Iga aasta, mille jooksul sa ei tee seda, mida tahad — see ei tule tagasi. Ja iga aasta, mil sa seda teed — see jääb.

Näiteks 40-aastane inimene, kes hakkab surfama, ei konkureeri 25-aastasega. Ta ei pea seda tegema. Surf ei ole võistlus. See on dialoog — sinu keha ja mere vahel.

Mida keha tegelikult suudab

On levinud müüt, et peale 40 on keha õppimisvõime kadunud, et peale 25 eluaastat hakkame taandarenema? See ei ole tõsi. Neuroplastilisus — aju võime uusi ühendusi ehitada — eksisteerib kogu elu. Keha vananeb, kuid sportliku aktiivse tegevusega saame seda protsessi hoida enda kontrolli all.

Jah, keha taastub natuke aeglasemalt. Jah, plastilisus nõuab rohkem tööd. Aga tasakaal, koordinatsioon, rahu lainete ees — neid arendatakse igas vanuses. Tuult saab püüda igas vanuses. Ja täiskasvanu saab kõike kiiremini mõistusega mõista, kui laps, kes veel kõike katse-eksitusmeetodil õpib.

Mida need inimesed ütlevad, kes tulevad.

Miikael Metsala kirjutab: ‘Just need suved on olnud kõige vägevamad, kui olen Hiiumaal olnud ja surfanud”

Katrin Pill tuli surfi- ja joogalaagrisse esmakordselt. ‘Seda peab ise kogema,’ ütles ta.

Millal on liiga hilja?

Pole õiget aega- täna on täpselt õige koht ja aeg millal alustada.

Mitte siis, kui lapsed on suuremad. Mitte siis, kui on vähem tööd. Mitte ‘mingi teinekord’. Praegu.

Alusta siin. Isegi kui sa ei tea, kas see on ‘sinu jaoks’.  → https://surfmaster.ee/surfikoolitus/

Autor: Risto Kõrgemägi

 

“Kui psühholoog ütles mulle: surfa edasi, kuna sa oled seda 20 aastat teinud. Ma ei suutnud mõista, et sellel on nii suur mõju.”

On olukordi, mida ma olen inimestega vesteldes täheldanud. See hetk, kus sa ei ole enam ‘natuke väsinud’. Sa oled lihtsalt tühi. Tõused hommikul ja tunned, et midagi, mis peaks olema sees, on ära kulunud.

Psühholoogid nimetavad seda läbipõlemiseks. Aga see sõna on saanud nii tavalises kasutuses nii kulunuks, et me ei võta seda enam tõsiselt. Me naerame: ‘jaa, ma olen ka läbipõlenud, kes meist poleks.’ Ja jätkame.

Aga keha loeb punkte. Ja ühel päeval ta esitab arve.

Mida läbipõlemine kehale teeb

See ei ole ainult väsimus. Läbipõlemine muudab sinu aju biokeemiat. Krooniline stress tõstab kortisoolinäitajaid nii kõrgele, et aju hakkab ennast kaitsma — vähendades reaktsioonivõimet, sulgemades emotsioone, tekitades tuimust.

Sa ei tunne rõõmu. Sa ei tunne ka suurt kurbust. Sa lihtsalt eksisteerid.

Ja siis keegi ütleb: mine ära korraks. Mine loodusesse. Mine vee äärde.

Miks vesi katkestab selle tsükli

Kehaline tegevus vees teeb midagi, mida lihtsalt puhkamine ei tee. Ta annab stressihormoone ‘kulutada’. Keha on loodud liikuma — ja kui liikumine on seotud uue keskkonnaga, uue väljakutsega, siis aju lülitub ümber.

Veelgi rohkem — uue oskuse õppimine, nagu surfamine, aktiveerib neuroplastilisust. Aju hakkab ehitama uusi ühendusi. See on bioloogiline katkestuspunkt.

Paljud Surfmasteri kliendid kirjeldavad sama asja. Nad tulevad kurnatud. Esimesel päeval on raske. Teise päeva lõpuks on midagi muutunud. Mitte et kõik on lahendatud — vaid et on ruumi hingata.

Mida see tähendab sulle

Kui tunned, et oled lähedal sellele piirile, kus energia ei taastu enam une peale — see on märk, et rutiin ei tööta. Et keha vajab midagi muud.

Mitte rohkem tööd. Mitte rohkem optimeerimist. Vaid elamust. Midagi, mis on päriselt teistmoodi.

Hiiumaa on see koht, kus tempo muutub juba praamilt maha astudes. Mitte sest keegi käsib — vaid sest see lihtsalt juhtub.

Surfilaager, retriit, aerusurfi matk — Surfmasteris on mitu võimalust alustada.  →  

https://surfmaster.ee/surfilaager/

Autor: Risto Kõrgemägi

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõistan, et inimene otsib tegelikult väga lihtsaid asju. Rahu. Kohalolu. Tunnet, et sa oled elus päriselt olemas. Tunnet, et sa ei jookse kogu aeg kuhugi, vaid koged elu hetkes.

Aga paradoksaalsel kombel liigub tänapäeva maailm täpselt vastupidises suunas. Kõik on kiirem. Rohkem infot. Rohkem müra. Rohkem võrdlemist. Rohkem survet olla midagi või keegi. Ja selle kõige keskel kaob inimesel sageli kontakt iseendaga ära.

Mina olen selle kontakti leidnud läbi looduse, mere ja surfamise.

Mitte kohe. Mitte teadlikult. Aga aasta-aastalt aina rohkem.

Hiljuti lugesin Don Miguel Ruizi raamatut „Neli kokkulepet“  VAATA SIIT See on lihtne raamat, aga väga sügav. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda rohkem sain aru, et tegelikult olen ma paljusid neid mõtteid kogenud juba aastaid läbi surfamise ja elu enda. Ma lihtsalt ei olnud neid niimoodi sõnastanud.

Surf õpetab inimesele väga kiiresti ühe asja selgeks – sa ei kontrolli kõike.

Sa võid planeerida, valmistuda ja mõelda, aga lõpuks otsustab loodus. Tuul, meri ja ilm ei küsi sinu plaanidest midagi. Ja mingis mõttes on see tohutult vabastav. Kui inimene lõpetab kõige kontrollimise, hakkab ta lõpuks päriselt kohal olema.

Ruizi esimene kokkulepe ütleb: ole oma sõnades laitmatu.

Mida rohkem ma elu jälgin, seda rohkem näen, kui palju inimesed ennast oma mõtetega lõhuvad. Kui palju on sisemist kriitikat, võrdlemist, hirmu ja negatiivset enesejuttu. Inimene võib väljast tunduda tugev, aga tema sees käib pidev sõda iseendaga.

Surf õpetab siin midagi väga huvitavat. Kui sa oled vees, ei ole sul aega ennast lõhkuda. Sa ei saa korraga olla hetkes ja samal ajal pidada peas lõputut sisemist vaidlust. Kui laine tuleb või lohe liigub, pead sa olema kohal. Ja mida rohkem kohal sa oled, seda vaiksemaks muutub müra sinu peas.

Ma olen seda ise kogenud sadu ja sadu kordi.

On hetki, kus sa liigud vee peal ja järsku kõik kaob ära. Ei ole enam eilset ega homset. Ei ole probleeme. Ei ole rolle. Ei ole seda tunnet, et pead kellelegi midagi tõestama. On ainult hetk. Sina, loodus ja täielik kohalolu.

See on üks põhjuseid, miks ma usun, et surf ei ole lihtsalt sport. See on tööriist inimese sisemise seisundi muutmiseks.

Ruizi teine kokkulepe ütleb: ära võta midagi isiklikult.

See on tänapäeva maailmas eriti oluline. Inimesed solvuvad kiiresti. Võtavad teiste arvamusi liiga tõsiselt. Elavad pidevalt selles, mida keegi neist mõtleb. Ja selle tõttu tehakse väga vähe päriselt julgeid otsuseid.

Ma olen oma elus pidanud õppima sama asja. Kui sa ehitad midagi oma moodi, siis alati leidub inimesi, kes ei mõista. Mõni arvab, et sa unistad liiga suurelt. Mõni ütleb, et see ei tööta. Mõni vaatab kõrvalt skeptiliselt.

Aga meri õpetab hästi kiiresti, et lõpuks ei loe kõrvaline müra. Loeb see, kuidas sina ennast tunned. Loeb see, kas sa liigud kooskõlas iseendaga.

Surfmaster ei sündinud lihtsalt soovist õpetada surfamist. See sündis soovist luua keskkond, kus inimesed tunnevad ennast päriselt hästi. Kus lapsed saavad olla loovad ja julged. Kus täiskasvanud saavad korraks peatuda ja hingata. Kus inimesed tunnevad jälle ühendust looduse, teiste inimeste ja iseendaga.

Ja mida rohkem aastaid möödub, seda rohkem saan aru, et inimesed ei otsi tegelikult ainult tegevust. Nad otsivad tunnet.

Tunnet, et nad on kohal.

Tunnet, et nad elavad päriselt.

Ruizi kolmas kokkulepe ütleb: ära tee oletusi.

See on midagi, mida ma näen iga päev. Inimesed kardavad proovida, sest nad eeldavad juba ette, et nad ei saa hakkama. “Ma olen liiga vana.” “Ma ei ole piisavalt sportlik.” “Ma ei julge.”

Aga väga sageli kaob see hirm ära kohe, kui inimene teeb esimese sammu.

Ma olen näinud sadu lapsi ja täiskasvanuid, kes alguses kardavad vett, kardavad kukkuda või kardavad ebaõnnestuda. Ja siis ühel hetkel nad proovivad. Ja midagi muutub nende sees.

See hetk, kui inimene ütleb:
“Ma sain hakkama.”

See on palju suurem asi kui lihtsalt üks lainel sõit.

See muudab inimese usku iseendasse.

Ja võib-olla just sellepärast ma seda kõike teengi. Mitte ainult surfamise pärast, vaid nende hetkede pärast. Hetkede pärast, kus inimene ületab iseenda sees mingi nähtamatu piiri.

Ruizi neljas kokkulepe ütleb: anna alati oma parim.

See mõte on mulle väga lähedane. Mitte perfektsus. Mitte pidev tõestamine. Vaid aus kohalolu selles, mida sa teed.

On päevi, kus tuult ei ole. On päevi, kus energia ei ole sama. On päevi, kus asjad ei lähe plaani järgi. Aga kui inimene annab selles hetkes oma parima, siis sellest piisab.

Surfamine õpetab väga hästi alandlikkust. Loodus ei allu sulle. Ja see on hea. See sunnib sind kohanema, tunnetama ja olema paindlik.

Mingis mõttes on kogu elu nagu surfamine.

Sa ei saa kontrollida laineid.
Aga sa saad õppida lainel liikumist.

Mida rohkem ma inimesi jälgin, seda rohkem näen, et suurim väsimus ei tule tegelikult tööst. See tuleb sisemisest pingest. Pidevast kontrollimisest. Võitlemisest. Võrdlemisest. Tuleviku pärast muretsemisest. Minevikus kinni olemisest.

Ja siis inimene unustab ära, mis tunne on lihtsalt olla.

Ranna Surfikülas näeme me igal suvel midagi ilusat. Alguses tulevad inimesed kohale kiirustades, oma pingete ja mõtetega. Aga mõne päeva pärast hakkab midagi muutuma. Tempo aeglustub. Näod lähevad rõõmsamaks ja vabamaks. Tekib rohkem rõõmu. Rohkem kohalolu.

Lapsed unustavad telefonid ära (see on tõdede).  Täiskasvanud istuvad õhtul mere ääres ja lihtsalt vaatavad vaikuses vett. Mitte sellepärast, et keegi käskis. Vaid sellepärast, et keha ja meel hakkavad lõpuks rahunema.

Ja võib-olla see ongi kõige olulisem asi, mida meri õpetab.

Sa ei pea kogu aeg kuhugi jõudma.

Vahel piisab sellest, kui sa oled päriselt kohal.

Kui sa hingad.
Tunned tuult.
Liigud.
Koged.

Ja saad aru, et elu ei ole ainult eesmärkide saavutamine.

Elu on ka oskus märgata hetki nende tekkimise ajal.

Ma usun, et tänapäeva inimene vajab rohkem päris kogemusi. Rohkem loodust. Rohkem vaikust. Rohkem kohalolu. Mitte selleks, et maailmast põgeneda, vaid selleks, et iseendale lähemale tulla.

Ja võib-olla sellepärast inimesed lõpuks mere äärde tagasi tulevadki.

Sest seal meenub neile midagi, mida nad on vahepeal unustanud.

Kuidas päriselt elada.

Kohtume lainel 
Risto Kõrgemägi / Surfmaster